Kell on alles varajane kui raul ja M ennast üles ajavad.
Toas on jäiselt külm ning teki alt soojast väljaronimine on omaette pingutus,
kuid keegi pole öelnud et elu turistina peab olema vaid meelakkumine. Raul
tunneb et nina on kinni, kõris kripeldab ning kopsudes on vist algav põletik,
kuid pääsu pole – veel vaid paar päeva on kojulennuni.
Niisiis vinnavad raul ja M selga seljakotid is paistavad iga
päevaga muutuvat raskemaks, annavad toavõtme leti taga istuvale unise moega
tüdrukule, ostavad tema käest paar ühepäevast Kyoto bussipiletit ning kõnnivad
senikaua hommikustel tänavatel kuni leiavad õiges suunas mineva bussi.
Paarkümmend minutit hiljem on nad Kyoto rongijaamas, kus nad on juba ka mitmeid
korrad varem läbisõidul olnud.
Kyoto rongijaam on hiiglaslik ehitis – üks suuremaid
Jaapanis. Nagu Jaapani puhul ikka, on rongijaama funktsioon vaid üks
ülesannetest mida selline hoone peab täitma – see on ühtlasi koduks lugematutele
restoranidele, kauplustele, supermarketitele ja muudele ettevõtetele, wcdele,
hoiukappidele, joogiautomaatidele ja kõigele muule mille järgi peaks reisijal
vajadus tekkima.
Antud juhul on kõige olulisem leida hoiukapp, kuhu surada
sisse rauli ja M seljakotid, kuna päev otsa kottidega rahvarohkes linnas uidata
ei ole kõige mõttekam. Hoiukapp leitakse kiiresti ning päev võib alata –
plaaniks on külastada Toji templit, kus ühtlasi peaks sel päeval toimima Kyoto
suurim kirbuturg, seejärel tutvuda veel mõnede vaatamisväärsustega mida Kyotos
on lõpmatult ja lõpuks niisama linna peal ringi uidata enne, kui kesköö paiku
väljub nende ööbuss Tokyo poole.
Päev algab ja peaaegu ka lõpeb Toiji templi turul. See on
turg mis toimub korra kuus ning kuhu tulevad ostma-müüma kõik ümberkaudsed
inimesed. See on hiiglaslik ja täis paksult rahvast ning pisikesi müügilette,
mis müüvad kõike, alustades iidvanadest teeserviisidest ja lõpetades roostes
samuraimõõkadega. Inimmassid liiguvad rahulikult ja korrapäraselt lettide
vahel, vaadates, rääkides, ostes, üle kõige tõusmas kõikjal küpsetatavate
tänavatoitude meeldiv aroom.
Raul uitab inimmassis ringi, tundes rõõmu selle
värvikusest ja lärmist, hingates küpsetatava toidu lõhnu ning aeg-ajalt lettidelt
huvipakkuvamaid asju silmitsedes. Nad on tulnud turule eelkõige mõttega
vaadata, kuid inimmasside keeris ja entusiasm haarab nii teda kui M-i enda
sisse ja enne, kui nad arugi saavad, kannab raul endaga kaasas suuri kilekotte,
mis on täidetud kimonote, toidupulkade, sallide, Jaapani keraamika ja veel
hulga nipet-näpet asjadega, mida nad on nii endale kui kingituseks ostnud. M,
kes endiselt kannatab külma käes, leiab omale lõpuks ühest letist ka
hiiglasliku ja meeletult paksu kampsuni, millesse ta ennast mässib, meenutades
natuke pisikest värvilist jääkaru. Raul sõrmitseb mõtlikult pisikesi
bonsai-puusid, teeserviise ja odavaid ehismõõku ning mõtleb, et kui ta kunagi
kauges tulevikus loobub reisimisest ja muutub paikseks, ehitab ta omale
kusagile Jaapani-stiilis teetoa.
Ilm kisub juba videviku poole kui raulil ja M-l õnnestub
ennast lõpuks turukeerisest lahti rebida. Kogu ostetud kraam mahutatakse
möödaminnes taas rongijaama hoiukappidesse. Kuna templid, mida nad plaanisid
külastada, on lahti vaid päikeseloojanguni, on vett vedama läinud ka nende mõte
vaadata üle veel mõned vaatamata Kyoto templid, kuid raul tunneb selle üle
salamisi isegi rõõmu – see tähendab, et on põhjust veel siia tulevikus tagasi
tulla.
Ja nii uitavadki raul ja M templites kolamise asemel mööda
Kyoto linna tänavaid. Ilm on peale päikeseloojangut taas läinud külmaks,
hingeõhk keerleb näo ees ja kristalliseerub rauli habemes. Tänavad on täis
endiselt napis riietuses jaapanlasi kes ruttavad kusagile, paljudel näomaskid
ees, nende taga viisakalt köhides, ja raul, luristades ninaga, tunneb, et ta
peaks vist endalegi ühe ostma. Üldjuhul kantakse Jaapanis maske mitte niivõrd
õhusaaste pärast, kui seetõttu, et tõbised inimesed ei nakataks teisi.
Kyoto värvikirevad tänavad on omamoodi joovastavad. Siin
pole sellist lärmakaid selfiesid-klõpsivad noortemasse keda raul nägi Osakas,
vaid kõik tundub olevat kuidagi talitsetum. Tänavatel liiguvad endiselt
kimonotesse rüütatud naised, väikestest kohvikutest tuleb ahvatlevat
toidulõhna, hiiglaslikel ekraanidel vilguvad reklaamid, pachinko-urgastest kostab kõrvulukustavat tümakat. Neil tänavatel
võib jalutada tunde, imedes endasse Kyoto õhustikku ja kindlasti ka igal pool
keerlevat sigaretisuitsu.
On hilja õhtu kui raul ja M lõpuks maabuvad tagasi Kyoto
rongijaama. Seljakotid ja turult ostetud kraam võetakse kappidest välja ja
pakitakse ümber kohvrisse, mille raul on ühelt tänavalt omale peaaegu olematu
summa eest hankinud. Rongijaama poed on suletud ja koridorid on ääristatud
inimestega kes on sinna peitunud väljas valitseva külma eest ja seisavad,
istuvad või tukuvad seinte vastas.
Tokyo poole minev ööbuss saabub täpselt ettenähtud ajal,
pool tundi enne südaööd. Juht viskab pilgu rauli telefoniekraanil helendavale
piletile, paigutab kohvri pagasiruumi ning viipab rauli ja M sisse. Buss on oma
teed alustanud Osakast ning on vaevalt pooltäis, inimesed tukkumas. Ilmselgelt
ei ole ööbuss Jaapanis kõige populaarsem transpordivahend.
Raul üldiselt ei salli ööbusse. Tema ajalugu nendega on
pikk, olles nendega sõitnud nii Vietnamis, Filipiinidel kui Kambodžas ning
eranditult on see tähendanud magamata ööd, järgmisel päeval kestvat
zombie-tunnet ning lugematuid liiklusohtlikke olukordi. Samas, ööbussiga
Tokyosse minek tähendab mitmesaja-eurost hinnavõitu ning raha on raha – ega
Jaapani stiilis teetuba ei ehita ennast ise.
Niisiis seab raul ennast mugaval sinisel istmel sisse, M
tema kõrval, ja mässib end pehmesse tekki. Mööda libisevad Kyoto tuled ja
templid, inimesi täis tänavad ja kohvikud ja pargid. Kusagil seal hämaruses on
lõputud templid mis on veel raulil avastamata. Kui saabub hommik, avavad need
taas oma väravad ja tuhanded turistid tulvavad sisse, imetledes parkide ja
templite sügisest värvikirevust ja raul sulgeb silmad teades, et ühel päeval on
ta taas siin tagasi, jälle kõndimas neil tänavatel ning koos teiste
entusiastlike turistidega imetlemas Kyoto piiritut ilu.
Kommentaarid
Postita kommentaar