esmaspäev, 4. detsember 2017

Kyotost

Raul on üldiselt harjunud reisima ilma pikemalt ette planeerimata. Selles on omamoodi võlu kui sa ei tea, kus sa kahe päeva pärast oled, mingi adrenaliin, kui sa ei tea milline või kus on sinu järgmine ööbimiskoht. See on vabadus otsustada ja vabadus ka mitte otsustada ja lihtsalt vooluga minna ja teada, et ühel või teisel viisil asjad ikka lahenevad.

Paraku Jaapanis see nii ei tööta. Või noh, töötab, kui sul rahast pole kahju.

Raul ja M tulid Jaapanisse ilma eriliste plaanideta. Neil oli kolmeks ööks broneeritud Osakas ööbimine ja tagasilend kümme päeva hiljem Tokyost, kuid mis sinna vahepeale mahutada, seda enam ei viitsinud nad ette mõelda. Peale paari päeva Osakas saab aga väga selgeks, et päris nii see siin ei toimi.

Kiyomizu-dera
Esiteks on sügisel, mil lehed värvuvad kollaseks ja punaseks, valdav osa öömajasid broneeritud pikalt ette ning järelejäänud ööbimiskohtade hinnad toovad Kagu-Aasia hinnatasemega harjunud raulile pisara silma ja kummitava tühjuse tema pangakontole. Samuti eeldab planeerimist linnadevaheline transport – hulk sooduspileteid tuleb eelnevalt ette tellida või selleks, et need ära tasuksid, on vajalik mitme päeva jooksul pikemate vahemaade läbimine, mis aga taas eeldab ette planeerimist.

Viimaks istuvad raul ja M viimasel Osaka õhtul maha ning panevad reisiplaani paika. Esimene peatus peale Osakat on paar päeva Kyotos, peale seda liiguvad nad Narasse, kust lähevad edasi Himeijisse ning miskitmoodi peavad ennast siis toimetama sealt edasi Tokyosse. Tokyosse saamine on midagi, mis raulile tekitab natuke muret – shinkansen on küll kiire, kuid ühtlasi kallis. Lendamine Osakast
Okochi-Sanso villa
Tokyosse oleks tegelikult isegi odavam, kuid tülikam. Kasulikuks osutuks siin Jaapani raudteepass, mis pakub peaaegu piiramatu võimaluse sõita mitme päeva jooksul JR raudteedel, aga see pass tuleb tellida enne Jaapanisse tulekut ning samuti on see suhteliselt kallis ja ei pruugi ära tasuda ennast kui sa reisid vaid suuremate linnade vahel kus on võimalik reisida ka odavamate rongidega. On ka hulk teisi sooduspileteid mida võiks kasutada, kuid nende valik ja kümned eritingimused ajavad raulil juhtme kokku ja nii otsustavad raul ja M lihtsalt istuda esimese Kyoto poole mineva rongi peale ja tegeleda muude asjadega hiljem.

Osaka ja Kyoto vahel on tihe rongiliiklus ja Keihani liini mööda jõutakse sinna tsipake rohkem kui tunni ajaga, makstes pileti eest pisut üle 3 euro. Rong on tihedalt inimesi täis, aknast liigub mööda tihedalt väikeseid majakesi ning väheseid riisipõlde täis maastik, kusagil eemal on aimata mägesid.
Öömajaks on raulil ja M-l seekord hostelis eraldi tuba, mitte enam kapslid. Hostelisse saab traditsiooniliselt check-ini teha alles alates kella kahest. Niisiis jätavad raul ja M oma seljakotid hostelisse ja jalutavad Kyoto peale. Raulil on õnnestunud leida ööbimine Kawaramachis, südalinnas metroo- ja bussipeatuste lähedal, kus jalutuskäigu kaugusel on nii legendaarne geišade linnaosa Gion kui mõned templid.

Okochi-Sanso villa
Kyoto on olnud aastasadu Jaapani pealinn ning on selle kultuurikeskus veel tänapäevalgi. Leidnud lähedalolevalt tänavalt pisikesest pererestoranist kausitäie suurepärast ramenit, jalutavad raul ja M lähedalolevate templite poole. Kyotos on kokku üle 400 erineva templi ja pühamu ning kuigi raul ja M on plaaninud siin veeta mitu päeva, ei ole lootustki et na neid kõiki näeksid.

Kyoto tänavad on täis erksavärvilistes kimonotes inimesi, kes kõnnivad valdavalt tumedates toonides tavapäraseid sügisjopesid kõndivate jaapanlaste. Kimonoid saab rentida peaaegu igalt tänavanurgalt, neid kannavad nii jaapanlased kui ka vähesed lääne turistid kes massides silma hakkavad. Renditud kimonoga templitreppidel selfiede tegemine paistab olevat Kyoto peamisi meelelahutusi. Kõrged inimesi täis sillad viivad üle madala Kamo jõe, kust on näha kaugel sinetavaid mägesid, jões on näha suuri karpkalu laisalt ringi ujumas.



Chion-in ja Marutama park
 Kaks päeva veedavad raul ja M kõndides läbi lõputuna näivate templite, üks imelisem kui teine.

Yasaka pühamu ja Chion-in tempel mis on mõlemad peitunud Marutama parki, mis särab kõikides sügisvärvides. Park on täis väikeseid tiike, templikesi ja nurgataguseid, kus hunnitutes sügisestes värvides võib leida sadu jaapani vahtraid eemal turistide massidest. Fushimi Inari Taisha pühamu on pisut eemal kesklinnast, kus tee viib läbi tuhandete punaste väravate, mille on annetanud aegade jooksul jaapani ettevõtted, et see tooks neile õnne. Mäe otsa viiv tee on kilomeetreid pikk ja vähesed jõuavad üles, saateks kirkad oranžid toonid ja vaated üle Kyoto. Tofuku-ji tempel, mis on hiiglaslikud puitehitised
Fushimi Inari Taisha
punaste vahtralehtede taustal ning mille ümber võib lõpmatult jalutada imeilusates sügistes puudesaludes ja aedades. Kiyomizu-dera tempel, kust avanevad suurepärased vaated üle linna. Arashiyama bambussalu kus rohelised bambused hõõruvad tuules üksteise vastu. Arashiyama juures peidab ennast imeline Okochi-Sanso Villa - aed, mille ehitas tuntud Jaapani tummfilminäitleja ja mis on kõige ilusam aed kus raul iialgi käinud on, kus kivised teed, väikesed puhkemajad, lillepeenrad ning värvikirevad puud on perfektses sünkroonis, loomaks tunne, nagu kõnniks ringi mõnes pildiraamatus. Aia sisse on peidetud väike teemaja, kus võid imelises sügiseses ümbruskonnas juua rohelist teed ning mõelda elu üle. Raul istub ja mõtleb, peamiselt keskendudes küsimusele, et mispärast elab ta Eestis ja mitte Jaapanis.

Üldiselt järgivad kõik templid ja pargid sama süsteemi – kui astud sisse, pead rinda pistma tohutute inimmassidega ja tänavamüüjatega, kuid mida edasi ja sügavamale parki sa liigud, seda vähemaks jääb inimesi ja seda ilusamaks lähevad vaated. Kyoto ühistranspordisüsteem on samuti üles ehitatud väga mugavalt, kus sisuliselt iga olulisema templikompleksi juurde viib buss 230 jeeni eest, samuti maksab kogu päeva kehtiv piiramatut bussisõitu võimaldav pilet ainult 500 jeeni, ehk natuke alla 4 euro.

Okochi-Sanso villa
Õhtuti jalutavad raul ja M geišade linnaosas Gionis. Päeval on tegemist turiste täis linnaosaga, kus liiguvad inimeste hordid väikeste vanade puitmajade vahel. Õhtul aga on tegemist vaiksete kitsaste tänavatega, mille keskel lasta endal ära eksida, vaadates väikeseid restorane, poekesi, kohvikuid ja teemajasid. Mõnikord võib näha tänaval kõndivat valge näoga päris ehtsat geišat, kes liigub ühelt kohtumiselt teisele, tema järel hulk kiljuvaid turiste kes klõpsivad temast fotosid nagu hullunud paparatsid. Geišad üldjuhul ei tee enda poolt tekitatud kaosest väga välja, kõndides ujuval kõnnakul mööda turistidest ning kadudes mõnda väikesesse teemajakesse järgmisele kohtumisele. 


Kyotos võiks veeta päevi ja nädalaid ja sellest ei oleks piisavalt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar