reede, 15. detsember 2017

Himeijist

Ilm on üllatuslikult veel külmemaks läinud kui raul ja M ennast hotellist lahkuma sätivad ning isegi eelmisel päeval ostetud lisariided ei paku kergendust. Seljakotid seljas, nina peidetud sügavale sallidesse kõmbivad nad rongijaama poole. Nagu ka Kyotoga on Narast kahju lahkuda, kuid veelgi enam – Narasse nad enam selle reisi jooksul tagasi ei tule.

Plaan on sõita Narast osaka kaudu Himeijisse ning õhtul sõita ööbima tagasi Kyotosse. Raul on pikalt puurinud Jaapani Kansai regiooni transporti ja leidnud enda arvates soodsaima lahenduse – kuigi eraldivõetuna peaks maksma rongisõit Narast Himeijisse ja sealt Kyotosse kusagil 12 000-jeeni kandis, on võimalik osta ka kogu päeva teatud linnade, sealhulgas Himeiji, Nara ja Kyoto, vahel piiramatut sõitu võimaldav regiooni pilet, mis maksab üksnes 2300 jeeni. Samuti on raul leidnud lahenduse Tokyo dilemmale – kui rongiga Tokyosse sõit ja Tokyos ööbimine peaks maksma midagi 400 euro kandis kahele,  siis Kyotost ööbussiga Tokyosse minek maksab 80 euro ringis ning säästab lisaks ööbimiskuludest.

Niisiis ostavad raul ja M varahommikuses saginas omale Kansai rongide regioonipileti ja sätivad ennast rongile. Rong on täis inimesi, kes hõlma varjust nosivad riisipalle, loevad lehti, põrnitsevad unise pilguga telefone või lihtsalt tukuvad. Rongides ja metroodes magamine tundub olevat Jaapanis rahvussport.

Osakas ronge vahetades tekib kerge segadus. Google maps väidab et rong peaks minema ühelt perroonilt, aga jaapanikeelse sildid vihjaks nagu et peaks minema teiselt. Raul kõnnib edasi-tagasi ja püüab aru saada. Tema segadust märkab vana jaapanlane kes küsib napis inglise keeles, kuhu raul ja M teel on. Raul ütleb et Himeijisse ning onu viipab, et temagi on sinnapoole minemas ja et raul ja M sätiksid ennast lihtsalt tema taha.

Rongis jääb raul mehega pikemalt vestlema. Mees on ilmselt läbi elanud insuldi, tema üks näopool ei liigu ning kõnelemine on raskendatud, kuid kui vaja, võetakse appi käed ja naeratused. Nad kõnelevad reisimisest ja tööst ja jaapanist ja sumost ja Eestist, samas kui mööda libiseb Jaapani maastik, ühel pool mäed ja teisel pool hallikassininemeri. Jaapanlane ei ole oma elus palju reisinud, ta külvab rauli üle küsimustega Kagu-Aasia ja Euroopa kohta, tunneb väga huvi kuidas raulile Jaapanis meeldib, miks talle meeldib, kas meeldib rohkem või vähem kui muud riigid ja mis eriti meeldib. Ta üllatub kui raul räägib talle Barutost ning teab Jaapani sumomaadlejaid, et Eestis on samamoodi neli aastaaega ning ta on sügavalt üllatunud kui raul ütleb, et ta hea meelega sooviks tagasi tulla tulevikus.

Ja kui rong läheneb Kobele, haarab mees põrandalt oma päevinäinud portfelli ja patsutab raulile õlale.

’Sa oled õnnelik inimene,’ ütleb ta oma vigases moonutatud inglise keeles. ’Sa oled palju reisinud ja sa elad suurepärases riigis ja sul on imeilus naine. Rohkem polegi mehel tema elus õnneks vaja ja mul on hea meel, et ma teid kohtasin.’  Ta kummardab  kergelt ja austavalt M-le ning astub Kobe perroonil rongist välja.

Himeiji loss.
Tund aega hiljem Himeijis rongijaamast väljudes on ilm suutnud vahepeal veelgi külmemaks minna. Jaapani rongijaamade juures on alati palju hoiukappe ning kuna raul ei ole vaimustatud mõttes et ta peaks päev otsa seljakotti kaasas tarima, libistab ta automaadi hambusse 500 jeeni ning mahutab nii enda kui M seljakotid kenasti kogu päevaks lukustatud hoiukappi.

Himeiji on väiksem mägede vahele peitunud linnake, mille peamiseks vaatamisväärsuseks on Himeiji loss. Loss on üks väheseid, mis on säilinud keskajast suuremate muutusteta ning hävinguta erinevalt näiteks Osaka lossist – isegi kui kogu Himeiji linn põles teise Maailmasõja ajal maha, jäi loss puutumata, paistes endiselt kaugele üle ümbritsevate põldude.

Himeiji loss on muljetavaldav. Kaitsekraavid keerutavad kõrgete kivimüüride vahel, säravvalgeks krohvitud lossiseinad paistavad kaugele. Kogu loss on ehitatud puidust, seda peavad üleval hiiglaslikud puitpostid. Kõik kaheksa korrust on täis peidetud nurgataguseid kust vaenlaseid rünnata ning relvaladusid, väiksed aknad lasevad sisse just parajalt päikesevalgust et näha vanadusest tuhmunud puitseinu.

Himeiji loss seestpoolt. Jalanõud võtad ära ja kannad kilekotis
kaasas. Põrandad on ka jube külmad.
Turiste on palju ja nende rajad on selgelt markeeritud, kõik liiguvad ühtlase voona ettenähtud marsruuti pidi lossi tippu, kust avanevad suurepärased vaated üle Himeiji linna ja seda ümbritsevate mägede, ning seejärel alla tagasi. Lossi ümbritsevad lisahooned, mis kunagi täitsid administreerivat ja laoruumide funktsiooni ja kus tänapäeval on väljapanek erinevate lossis
elanud inimeste ajaloost. Jalanõud tuleb traditsiooniliselt ära võtta ja neid valges kilekotis kaasas kanda, kuid põrandad on jääkülmad ning raul ja M liiguvad edasi, hüpates ühelt soojal päikeselaigult teisele.

Himeiji lossi nurga taha on ennast peitnud ka aedade kompleks, kus üheksa erinevat aeda on kujundatud vastavalt keskaegsetele põhimõtetele. Väikesed sillad viivad üle ojade ja tiikide, kus laisalt ujuvad erksavärvilised hiiglaslikud karpkalad. Bambussalud, jaapani vahtrad, lillade õitega lilled, samblalaigud, murusse paigutatud hallid kivi sulanduvad kokku üheks imeilusaks aiaks, kus raul ja M jalutavad kiirel sammul, kuna jube külm on.

Himeji aed
Peale päikeseloojangut seavad raul ja M sammud taas tagasi Himeiji rongijaama poole, sikutavad kapist välja seljakotid ning istuvad Kyoto poole viivasse rongi. Pimeduses vilksavad mööda tuled, kusagil on aimata mägede kontuure, ümberringi inimesed magavad ja raul sulgeb hetkeks silmad ja ärkab Kyotos kui M teda õlast raputab.

Kyotos on seekord raul ja M broneerinud omale väikese külaliskorteri Higashiyama piirkonnas. Enne sinnapoole jalutamist astutakse läbi kiiresti Kyoto lenujaamas paiknevast sushirongi-stiilis restoranist, kus neli valgetes kitlites kokka vahetpidamata lõiguvad kala, karpe, liha ning suunavad imehea ja värske sushiga täidetud taldrikud keerlema karussellilindile, kust kümned näljase inimesed neid söövad. Iga söögilaua juures on kraan kust tuleb keevat vett ja potsikud sojakastme, marineeritud ingveri ja rohelise macha tee pakkidega, söö niipalju sushit kui jaksad ning joo piiramatult teed peale.


Himeiji aed
Higashiyamasse jalutuskäik viib läbi väiksemate Kyoto agulite, kus inimesed kiirustavad õhtul koju ning populaarsete väikeste restoranide uste taga looklevad hiigelpikad järjekorrad. Raul ja M eksivad natuke ära ja ekslevad ringi väikestel hämaratel kõrvaltänavatel, sattudes seejärel taas liiklusest koormatud magistraalide juurde. Lõpuks, peale kolmveerand tundi hulkumist, seljakotid seljas, leiavad nad oma maja üles. Tuba on väike aga puhas,  väikese rõduga, kuhu külm tuul lumehelbeid kokku kannab. Vannitoas on jaapani stiilis vann – vann, kuhu mahud sisse parajasti istuma, seina sisse monteeritud väike televiisor. Seina ääres on erinevad prügikastid prügi sorteerimiseks , pisike köök ja pehmete linade ja tekkidega voodid.  Toas on samuti jahe ja kuigi raul proovib, ei suuda ta jaapanikeelse konditsioneeriga hakkama saada, nii et ta uinub, tõmmates ennast kerra kahe paksu teki all, saateks väljas keerutav vaikne tuul ja tasane linnamüra, seljas Taist ostetud püksid ja Filipiinidelt toodud t-särk . 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar