Niahi koobastest

Hommikul taas kord heliseb äratuskell varakult. Raul veeretab ennast voodist välja ning uurib ettevaatlikult enesetunnet. Natuke ujuv on, aga pole hullu. Võib edasi turisti panna küll.

Niahi koobastesse minekuks on vaja taaskord aega. Nagu juba heaks tavaks on saanud, puudub koobastel otseühendus keskustega, ning selleks, et sinna saada, on vajalik kõigepealt minna bussiga ühes suunas kaks tundi, seejärel minna maha esimeses puhkepeatuses, otsida kusagilt lähedusest mingi kuli autoga, kes oleks su nõus viimased paarkümmend kilomeetrit veel koopani ära viskama. Kuidas sa pärast tagasi saad, see on juba oma mure.

Miri bussijaamas seisab kirev väljapanek erinevatest sajanditest pärit aparaatidega, neist mõned paistavad isegi veel töötavat. Parajasti on üks uuematest eksemplaridest teele asumas soovitud suunas ning viieteistkümne ringgiti eest näo kohta on juht nõus rauli ja M ära viskama Ngu külasse, kus buss teeb esimese puhkepeatuse. Buss sõidab üllatavalt sujuvalt – paistab, et Malaisia bussijuhid on käinud pisut teistsugustes koolides kui valdav osa teistest, kellega raul on oma aja jooksul Aasias sõitnud. Raul tahab selle kohta teha mingi kommentaari M-le, kuid viimase poole pöörates ta avastab, et M juba magab sügavalt. M oskus ja suutlikkus igasugustes transpordivahendites hetkega pilt taskusse panna on oskus, mida raul sügavalt ja siiralt kadestab.

M põõnab õndsalt kogu kaks tundi kuni buss lõpuks Ngu puhkepeatuse teeb ja raul on sunnitud M üles raputama. Ngus on juba tunda varahommikust kuumust ning kõik bussireisijad pudenevad varjualustesse jalgu sirutama. Raul leiab ringisebiva naise kes mõne sõna järel saab aru, mida vaja, ning hõikab lähemale kohaliku mehe, kes lahkelt laseb 30 ringgiti eest raulil ja M-l oma Toyota Hiluxi kabiini ronida ning paarikümne minuti pärast peatuvadki nad lõpuks Niahi rahvuspargi väravate ees. Kell on natuke enne üheksat hommikul ja park on inimtühi.

Ostnud pileti, traditsiooniliselt 20 ringgitit, jalutavad raul ja M edasi. Pargi peakorteri lõikab pooleks väike pruun jõgi, millest üle viib väike mootorpaat, hinnaks 1 ringgit inimese kohta mille kasseerib sisse unine paadimees. Teisel pool jõge on Niahi koopa kohta käiv muuseum ja sealt algab pikk jalutuskäik tegeliku koopa poole, mis asub ligi kolm kilomeetrit pargi sügavuses.

Niahi koobas on vanim koht Kagu-Aasias kust on leitud pideva inimasustuse jälgi – esimesed märkmed inimestest koopas on ligi 40 000 aastat tagasi mil koobas, mis praegu on sügaval sisemaal, paiknes veel mere-äärsetes mangroovisalude juures. Erinevad inimesed on erinevatel perioodidel koobast asustanud, kuid praegusel ajal on koopad üheks olulisimaks kohaks kust korjatakse pääsukesepesi hiinlastele supi tegemiseks.

Koopasse viib mitmekilomeetrine pikk laudtee mis keerutab läbi juba tuttavaks saanud metsa Vahepeal kerkivad metsast välja teravad hallid kivirahnud, neid katmas sammal ja servadest tilkumas vett allpoolvoolavatesse ojadesse. Tee on hea, ümberringi sädistavad linnud ja tsikaadid ning päike peegeldub lopsakatelt rohelistelt lehtedelt. Vahepeal kõnnivad vastu kohalikud mehed, seljas hiiglaslikud kotid nahkhiireguaanoga ja  noogutavad tervituseks.

Kaupmeeste koobas koos M-ga.

Ees rohelise metsa vahel kõrgub esimene koobas, selle sees veel näha poolmädanenud hoonete jäänused. See on kauplejate koobas, kus aastakümned tagasi elasid pääsukesepesade korjehooajal kokkuostjad ning sealt siis pesad transportisid edasi ostjatele. Koopa lagi on tuhmunud mustaks, kive katab tõrvakiht, eemal on näha kaevude jäänused.

Kauplejate koopast väike jalutuskäik edasi ning Niahi koobas avaneb kogu oma suursugususes.

Hiiglaslik koopasuu mustab otse ees, selle tume suue kerkimas kümnete meetrite kõrgusele. Tuhanded linnud lendavad koopa suudmel, hommikuselt sädistades. Koopalaest ripuvad alla pikad bambuskepid, mida mööda korjehooajal pääsukesepesade kogujad erilise turvavarustuseta üles kümnete meetrite kõrgusele koopalae alla ronivad. Õhk on raske ja niiske, lõhnates tugevalt happelise guaano järele. Koopaservas on näha arheoloogiliste väljakaevamiste jäägid, taraga eraldatud muust koopast.

Niah koopa sissepääs.

 Koopas pole ühtegi teist inimest peale rauli ja M, kes ronivad koopas ringi, koopa savist ja guaanost koosnev pind libe nende jalgade all. Koobas on massiivne, kadudes kaugele pimedusse ning kõrgudes kümnete meetrite kõrgusel pea kohal.

Koopasügavuses läheb pimedaks ja süüdatakse taskulambid. Laes on üksikud suured avad kus valguskiired tungivad sisse, nende ümber tiirutamas linnud. Veetilgad tilguvad koopalaes olevatest avadest sisse ja sädelevad valgusvihkudes, enne, kui langevad rauli väljasirutatud käele, soojad nagu džungli pisarad.

Lastes valgust koopapõrandale, märkab raul seal siugjat keha ringi vonklemas. Halli-valgekirju madu, olles püütud valgusvihku, roomab kiiresti kaljuserva alla, kerides seal ennast kerra ning põrnitsedes ärritunult turisti, kes temast pilti teeb.

Koopasügavuses muutub õhk veelgi lämbemaks ja niiskemaks, kuigi see tundub olevat võimatu Särk seljas on läbimärg.  Kõikjal lae all ripuvad nahkhiired ja sädistavad pahaselt valgusvihku sattudes. Kõikjalt kostab vee hääli, veetilgad langemas hiiglaslikust kõrgusest koopapõrandale või kividele. Kusagil all koopa sügavuses vuliseb väike oja. Raul kustutab ära enda ja M taskulambid ning nad on mõne hetke täielikus pimeduses kus pole ainsatki valgusraasu, nende seltsilisteks vaid nahkhiirte sädin ja lindude kurguhäälsed hüüatused.

Uuesti taskulampe süüdates jalutatakse edasi. Laudtee on libe ja vettinud, kuid eestpoolt hakkab paistma valgust. Kivide peal istuvad hiigelpikkade tundlatega silmitud pruunid rohutirtsud.

Koopast väljudes tunduvad kõik värvid olevat kirjeldamatult eredad – erkrohelised, sügavpruunid, helesinised – enne kui silmad taas valgusega harjuvad ja raul ei suuda aru saada, kas tal on kahju, et ta on juba maa alt väljas või on tal hea meel olla taas imelises päikesevalguses.

Teekond pimedusse - ja pimedus on mäe südames tõepoolest
pime.

Veel neljasaja meetri kaugusel on teine koopas iidsete kaljujoonistega. Kunagi oli kaljujooniste ees matmispaik, kus puidust tahutud paati pandi kadunuke, kes seejärel asetati koopapõrandale, seintele joonistatud erkpunased kujundid surmajärgsest elust. Praeguseks on nendest järgi jäänud tuhmunud, pooleldi aimatavad kujundid hallikaspruunil koopaseinal, mida muust koopast eraldab tugev traataed. Aia kallal töötavad kaks meest, segades tsementi, mis valatakse aia vundamendi tugevduseks. Koopa teise otsa on hooletult loobitud ühte hunnikusse poolkõdunenud paatide jäänused – needsamad, millega aastatuhandeid tagasi surnuid maeti.

Tagasitee läheb sujuvamalt, olles valdavalt allamäge. Niahi koopa tagumine sissepääs on mattunud rohelusse, selle taga peitmas ennast sügavmust avaus. Raul süütab taas taskulambid ning nad asuvad laudteed mööda tagasiteele, M minemas ees, raul mõned sammud tagapool.

See on hetk, kus koopaseina hämarusest eraldub suur kreemikas madu ja vonkleb mööda koopapõrandat M poole. 

M, olles laudteel poole meetri kõrgusel põrandast, ei vaata parajasti alla ega märka seda, kuid rauli hoiatava hüüatuse poole ta pöördub ja näeb endast meetrikaugusel olevat suurt siugjat kogu. Jõudmata häältki teha tõuseb ta kohapeal õhku ja maandub hiiglasliku hüppega mitu meetrit mööda laudteed maost eemale, samas kui madu, olles ilmselt vähemalt sama ehmunud, lisab kiirust ja kaob sekundi pärast koopasuu poole. Raul, olles teinud kindlaks et M veel hingab, kuigi hoiab kahtlustavalt südamest kinni, läheb korra maole järgi et näha, kuhu see läks, kuid on kuulda veel vaid pika keha matsatust vastu koopapõrandat kui roomaja vonkleb alla väikesest järsakust ja kaob väljas olevasse rohelusse.

Kui M pilk võiks tappa, kõrbeks raul sinnasamasse väikeseks tuhahunnikuks kokku.

Tagasitee võtab veel paar tundi läbi koobaste ja metsa, üle väikese jõe ning tagasi pargi väljapääsu poole, kus raul helistab neid kohale toonud taksojuhile et too nad peale korjaks. Taksojuht saabub peatselt, esiistmel ilma turvarihmata isumas väike tüdruk. Suure osa tagasiteest põrnitseb raul tüdrukuga vastamisi ja mängib peitust ja samas palvetab vaikselt, et õnnetust ei juhtuks.

Ngu bussipeatuses on parajasti Miri poole minev buss ootamas ja raul möllib ennast ja M-i kiiresti sinna peale. Buss on pooleldi täis kohalikke, kõikjal ripuvad kotid erinevate müstiliste juurikatega. M vaatab seda kõike korra, istub maha ning kümne minuti pärast magab sügavalt.

Kaks tundi hiljem Mirisse jõudes võetakse Dillaniast oma seljakotid, lehvitatakse tädile hüvaistijätuks ja kolitakse teise ööbimiskohta, kus seekord valitsevad märkimisväärselt paremad tingimused – ehk ühte linna kõige uuemasse hotelli, mida valdavalt kasutavad naftafirmade töötajad kui nad Mirissemon delegeeritud ning mille lobbys istuvad viisakad ülikonnastatud inimesed. Sinna vajuvad raul ja M sisse peale kaheksatunnist metsas ja koobastes ringitrampimist, räpastes riietes, jalanõud endiselt kaetud guaano ja savi seguga ja haisedes nagu midagi, mis on just rotipesast välja roomanud. 

Vastuvõtutöötaja, kellel on õnnetus tegeleda rauli broneeringu leidmisega, püüab ennast kallutada raulist nii kaugele kui võimalik ja tema ilmest on näha, kuidas ta omaette palvetab, et süsteem oleks rauli broneeringu ära kaotanud. Töötaja silmnähtavaks pettumuseks ja rauli õnneks aga on broneering olemas ja peale kogu päev kestnud väsitavat matkamist saadakse kolitud puhtate valgete linadega tuppa, kus raul ja M mõjuvad mõlemad oma räpaste riiete ja seljakottidega kui täielikud võõrkehad.

Kuid sel viimasel õhtul Miris, juues tänaval puuviljakaupmehe käest ostetud kookospähklit, on raul ütlemata rahul oma eluga. Tervis on taas paranemas, Niahi koobas ületas kaugelt tema ootused. Järgmiseks hommikuks on neil broneeritud pilet Bariosse – väikesesse külasse kaugel keset metsi ja mägesid kus puudub internet ja igasugused linnalised tegevused, kus aga väidetavalt peaks olema võimalik rahulikult ja idülliliselt mõned päevad veeta ja peale pikki matkamise ja madudega täidetud päevi kuluks selline puhkus nii raulile kui M-le mõlemale ära.

Ja nii rüüpabki raul oma kookospähklit teades, et teda ootab puhas ja valge hotellituba, vaatab mööda Miri tänavaid voorivaid autosid, kuulab naaberlauas istuva pere omavahelisi vestlusi ja ootab põnevusega, mida tulevik veel võib tuua.