Otse põhisisu juurde

Mirist

Kell kolm öösel hakkavad akna all ehitustööd ja helide järgi ehitatakse sinna tõenäoliselt midagi märkimisväärselt grandioossemat kui superministeerium. Kümnete tööliste hõiked ja vandumine, suruõhupuuride müra, metalli kõmin vastu metalli, masinate all purunev betoon. Paistab, nagu pooled mehed ehitaks midagi ja siis teised lõhuks selle kohe jälle ära. Mingi tüüp paneb tööle hiiglasliku rekka ja hakkab timmima selle gaasipedaali, mängides sellega mingid ebamaist muusikat ning mootorite undamine on taevastrebestav ja toa seintelt variseb alla värvi.

Raul teeb silma lahti ja vannub omaette. Ta tõuseb püsti et minna akna ette, et seda ime oma silmaga kaeda ning soovitavalt midagi rasket rekkamehe pähe kukutada kuid maailm on kuidagi fookusest väljas. Ta seisatab ja mõtleb korra. Maailm ujub kahtlaselt ja üsnagi ebameeldivalt tuttavlikult.

Aaa. SEE tunne. Seda ta teab küll. Seda on ta tundnud nii Myanmaris kui Lääne-Timoris. See on tunne, mis ütleb, et sinu reisimised on mõneks ajaks reisitud ja pisut aega pead sa veetma lamades ja väikeseid valgeid pille tarbides. 

Paistab, et M-l oli õigus kalmaarikombitsate osas.

Hommikuks on raulil ka korralik palavik ja ta veedab enamiku päevast magades ja tablette neelates. Pärastlõunaks hakkavad ravimid lõpuks mõjuma ning ta otsustab ennast siiski välja vedada. Ükskõik mis, aga väljas vähemalt ei lõhna nagu surnud kits.

Niisiis kõnnivad raul ja M – raul aeglaselt taarudes ja vahepeal ühe käega sisikonda paigal hoides ja M longates nagu viimase klassi invaliid – mööda Miri linna ringi kõrvetava päikese käes. 

Õnneks ei võta Miriga tutvumine üldse kaua aega. Miri on naftalinn, aga vaatamisväärsusi siin suurt ei ole. Huvitavad asjad on linnast väljas loodusparkides ja randades. Sellele vaatamata liipavad vigane ja tõbine mööda väikest kena pargikest, vaatavad üle Hiinas ja Indoneesias valmistatud manti ehtsa pähe müüvad käsitööpoed ning lõpuks raiskavad ülejäänud päeva lihtsalt kaubanduskeskuse konditsioneeritud ruumides ära, kuna nad mõlemad keelduvad tagasi oma lehkavasse tuppa minemast enne, kui see on vältimatult vajalik.

Kuna tervised on natuke kahtlased, pannakse mõneks ajaks kalevi alla rauli kaval plaan rentida järgmiseks päevaks auto, et ümbruskonda natuke rohkem avastada. Mõte kõrge palavikuga rendiautos Aasia liikluses ringi trööberdada on küll mõneti atraktiivne võimalike tulevaste blogisissekannete osas, kuid ühtlasi on kahetsusväärselt kõrge risk, et tulevased blogipostitused võiksid toimuda sootuks haiglavoodist. Seda arvesse võttes otsustatakse järgmisele päevale läheneda siiski traditsioonilisemal viisil ning minna lähedalasuvat Niahi koobast külastama siiski veel kohaliku transpordiga.

Ja seda otsustades kõnnivad raul ja M tagasi oma meeldivalt kitselõhnalisse tuppa, kus aknaalune rekkamees juba hoolikalt oma masina mootori kõla timmib. Tere tulemast reisile rauli moodi.

Kommentaarid