Otse põhisisu juurde

Lääne-Timorist (2)

Öösel kuninga külalistemajas magada on jahedavõitu, niiskus trügib sisse igast ukse- ja seinapraost. Raul mässib varbad sarongi sisse ja sikutab kotist välja sooja fliisi, kuid ikkagi on natuke märg olla. Samas kui päike tõuseb ja minna niiskete riietega õue, siis need auravad natuke ja kuivavad õnneks ära. Kõik muud seljakotis olevad riided muidugi ei kuiva, ning raul kahtlustab, et mõningad T-särgid sügavas kotipõhjas on välja arendamas esmast iseseisvat liikumisvõimet.

Üldiselt on mägedes on kunagine kuumus jäänud mälestuseks – on küll soe, kuid mitte palav. Ärgates vaatab raulile vastu juba Vladimir, kes ütleb, et ta on öö otsa mõelnud asjadest, millest eile sai räägitud ning ta täna sooviks asju edasi arutada. Raul ohkab ja nõustub, kuid seab tingimuseks, et alles peale hommikusööki, mis koosneb praetud maapähklitest ja banaanidest ja tassist kohalikust kohvist.

Mõned tunnid jalutatakse veel ringi ja nauditakse kuninga külalislahkust. Näidatakse kohalikku käsitööd ning kuidas asju valmistatakse. Laiad puuvõrad pakuvad meeldivat varju ja kogu küla on puhas, hooldatud ja meeldiv, inimesed – eranditult kuninga pereliikmed – kutsuvad turiste suurima heameelega oma igapäevaelu vaatama.

Raske on lahkuda – Boti on küla, kus võiks veeta veel mõnda aega.

Küla juurest üles minev tee on küll endiselt lagunenud, kuid vihmasadu pole seda oluliselt hullemaks teinud. Vaevaga suudab Farkas auto olematut teed mööda üles ronida, isegi kui midagi põhja all kogu aeg kõlksub, raksub ja vist ka kukub ära. Farkase tumedal otsaesisel pärlendab higi kui ta mängib siduri ja gaasiga nagu maestro ja auto undab, kuid roomab üles.

Kui džunglist ollakse välja jõudnud, algab pikk autosõit Kefemenanu linna ja seejärel Tamkesi küla poole. Tamkesi on viimane küla mida vaatama minnakse, seejärel sõidetakse tagasi Soe ja Kupangi poole. Tee on kena ja rahulik ning Farkas võtab välja müstilisi kiiruseid, et seejärel järsult pidurdada, vältimaks inimese või looma vääramatut mõrva. Lapsed ja täiskasvanud  lehvitavad ja hõiklevad ja jooksevad autole järgi, samas kui raul ja Vladimir vaidlevad et kas nõukogude ajal oli elu parem või mitte.

Aegamööda koorub välja ka miks Vladimirile teema nii hinges on. Liidu kollapsis tema Riia elamine tagastati endisele omanikule – tema jutu järgi joodikule, kes esimese asjana tõstis Vladimiri, tema naise ja tütre tänavale. Seejärel jättis Vladimiri naine ta maha, abielludes uuesti ja kolides koos tütrega Iisraeli, et pääseda stabiilsemasse riiki, Vladimir ise aga oli sunnitud kolima Moskvasse. Perest on ta praeguseks võõrdunud ja oma adopteeritud kodulinnas Moskvas on ta üksi – põhjus, miks ta üüris välja nii oma Moskva kui Krimmi korterid ja nüüd rändab kuna tal polegi kedagi, ning ta süüdistab selles kõiges Liidu lagunemist.

Raul seda kõike mõistab, kuid kui teema läheb juba marksismi ja leninismi alusfilosoofiate peale, siis ta tõstab käed üles ja palub nüüd teema ära lõpetada. Seda lõpetamist jätkub umbes pooleks tunniks, peame mida Vladimir tõstab Ukraina ja Krimmi teema ning raul sööstab uuesti võitlusesse, kergelt ohates, kuid mõeldes, et tema Tartu Ülikooli politoloogiaõppejõud oleks vahest tema üle nüüd uhked.

Tamkesi külla viib maaliline tee. Aegamööda asenduvad tasandikud taas mägedega, mis seekord ei ole metsaga kaetud, pakkudes suurepäraseid aateid üle mägede, orgude ja alati eemal sinetava mere. Kaugelt on näha ka Ida-Timori Oecussi enklaav, varjatud kaitsvate mägede taha. Farkas roolib autot mööda järske tõuse ja languseid, kus ühel või ka mõlemal pool on järsud kaljuseinad, kus mägiaasad on täis lehmi ja kitsi ning väikeseid külasid, kus traditsioonilised majad on segamini plekk-katuste ja telliskarkassidega. Raul vaatab seda ja mõtleb, et tegelikult pole ilmselt küla ise seda pikka neljatunnist sõitu väärt, kuid vähemalt tee on ilus.

Tamkesi küla, tuleb välja, on igati neljatunnist sõitu väärt.

Küla juurde viib kiviklibune tõus läbi metsa ning tõus avardub küla esimeseks tasandiks. Tamkesi on ehitatud mitmele erinevale tasandile, tasandid moodustuvad suurtest kivikuhjadest, üle kõige kaardumas hiiglaslik hall kaljurahn mille varjus küla peitubki. Majad on hallid traditsioonilised majad, sees köök ja elutoad, katustele voolitud kujukesed. Kõige kõrgemal tasandil asub kuninga maja, peidetuna hiiglaslike pomelopuude varju. Raul viitab pomelotele ja mainib, et tegemist on tema lemmikpuuviljaga, kui juba surutakse talle pomelo kuningatütre poolt kätte ja palutakse hea maitsta lasta.

Majadesse paraku minna ei saa, saab üksnes majade vahel kõndida, kuna kuningat ei ole – töötab põllul koos teistega. Külla on jäänud vaid liiga vanad või liiga noored, kes jooksevad ja kilkavad majade vahel, neid põrnitsemas kahtlustavalt suured ahvid.

Tamkesi juures lahkuvad ka Annika ja Rokas kes lähevad edasi kusagile mujale seiklema, samas kui Vladimir ja raul sõidavad tagasi Soe poole. Raul jääb Soesse ööseks ning plaanib järgmisel päeval sõita edasi ida-Timori suunas, Vladimir aga kavatseb teha uue katse võimalusel juba samal õhtul leida omale ojek ja sõita edasi Fatumnasisse – seal peaks olema väidetavalt tore kohalik turg.

Ammu on juba pime kui lõpuks väsinud Farkas keerab auto Soe sissesõidul oleva väikese restorani ukse ette ning kõik lähevad õhtust sööma. Päev on olnud täis ringisõitmist, nii et keegi pole midagi söönud alates hommikustest praetud banaanidest Boti külas ja raul teeb õhtusöögi välja Farkasele ja Ebenile, kellel pole parajasti raha, või siis ta lihtsalt valetab.

Kuna on ka Fatumnasisse minekuks liiga hilja, pakub Vladimir välja, et nad võiks otsida selleks ööks veel koos ööbimise ja raul nõustub natuke tõrksalt ja minnakse öömajasid otsima.

Soes samas ei ole ööbimiskohtadega kiita. Tegemist on tillukese linnakesega keset Lääne-Timorit, kus turiste nähakse ülimalt harva ning see kajastub ka majutusvõimaluste valikul. Vladimir viib rauli esimesena kohta, kus nad ööbisid koos Annika ja Rokasega eelmisel ööl ning ütleb, et tegemist on linna odavaima ja parima öömajaga.

Raul vaatab süngelt ringi õudses urkas, kuhu Vladimir on ta vedanud. Maja, mis on üle elanud justkui vähemalt kolm sõda, kus tellised on lahti ja turritavad, oodates sobivat hetke pahaaimamatule turistile pähekukkumiseks, kus keset koridori paistab voolavat rentsel ning kus haiseb, nagu oleks mõningates tubades inimesed ära surnud, aga keegi pole viitsinud neid välja viia. Otse ukse ees näub must kõhetu kass, kellel paistab olevat viisteist haigust, nendest vähemalt kuus surmavad ja nendest kaks sellist, mis tõenäoliselt on surmavad ka inimesele kui ta peaks julgema kassi puudutada.

Uimane poiss viib Vladimiri ja rauli ühe toa juurde, mis peaks olema parim tuba 150 000 ruupia eest.

Raul avab ukse.

Põrandal on madratsid, mis ilmselt on käinud Kolumbusega koos Ameerikas ning nende peal on laiad plekid, mis tõenäoliselt on veri. Seintelt koorub värv suurte lahmakatena ja kus ei kooru, on see täis kirjutatud satanistlikku graffitit. Katkisest pistikupesast loobib erksavärvilisi sädemeid. Mingi kahtlane kibistamine kostab vannitoast ja kui raul avab ukse ja paneb tule põlema, siis igale poole sööstavad laiali mustmiljon hiidprussakat, nendest üks jookseb vabandavalt üle rauli varvaste.
Raul vaatab Vladimirile otsa. Üks hiidprussakas ronib mööda seina üles rauli silmade kõrgusele ja vaatab ka Vladimirile otsa.

’Üks öö, mind ei sega,’ kehitab Vladimir õlgu.

Raul keerab selja ja kõnnib minema, jättes hämmeldunud Vladimiri seisma, kuid lõpuks kõnnib temagi raulile järgi, selgitades, et see koht on selle hinna eest ikka väga hea.

Lähedal asub teine öömaja, kuhu saab raul toa 220 000 ruupia eest. Hiidprussakad ei sibli ringi, madratsitel on valged linad, isegi hommikusöök on hinnas. Vladimir küll natuke toriseb et liiga palju makstakse, kuid kui raul pakub välja, et Farkas viiks ta kindlasti tagasi teise majja, siis ta enam ei vaidle.

Sotid aetakse selgeks Farkase ja Ebeniga ning Ebenil palutakse veel korraldada kaks asja – et raul järgmisel hommikul hotelli juurest korjataks peale Dilisse minevale bussile ja et hommikul tuleks ka ojek Vladimirile järgi. Kuna keegi läheduses ei räägi inglise keelt, on vajalik, et see saaks veel lahendatud, enne kui kommunikatsioon katkeb. Eben noogutab ja ütleb et ärge muretsege, tal käpp igal pool sees, korraldab ära, et kui peaks olema probleeme, siis ainult helistage ja ta ajab korda ja tõlgib ja jookseb kohale kui vaja.

Raul on  peaaegu uinumas, kui talle meenub, et Eben ei andnud oma telefoninumbrit, nii et kui midagi läheb pekki, siis on ta üksinda keset linna, kus ükski inimene ei oska inglise keelt. Selle peale mõeldes ja teades juba ette, et Aasias asjad ei suju kunagi nagu nad peaksid, irvitab raul omaette ja jääb magama.

Ükski hiidprussakas ei tule teda öö jooksul torkima.

Kommentaarid