Teekond Bolavani platoole läheb kiira-käära üles ja alla. Roheline mets ääristab poolaukliku asfaltteed mida mööda põristavad rollerid, rekkad, kaubikud ja muud veoautod, tekitades kitsale kaherealisele teele sõiduridu vastavalt vajadusele kahest kaheksani. Asfaldi kõrval on punane savitee kus mõned vapramad rollerijuhid punase mudalaviini keskel sõidavad – kunagi ehitatakse see tee neljarealiseks, aga keegi ei tea millal. Džungel on küll tulevase tee pealt eemaldatud, aga kipub juba vaikselt tagasi tulema ja üksik tee-ehitusmasin seisab nukralt ja hüljatult keset rohelisi vääte.
Reisitiim on nüüd neljaliikmeline – hommikul liitusid rauli ja M-ga sakslased Jezebel ja Anne-Sophie, kes on just saabunud Vientianest ööbussiga ning räägivad rõõmsalt oma elamustest, mis sisaldavad nende esimest lendamiskogemust kui bussijuht öösel läbi ekstra sügava teeaugu põrutas ning esmakordselt wcs saadud dušsi, kui nad bussi WCd kasutasid ning järjekordsesse teeauku sattudes wcs olnud veetünn igale poole laiali lendas. Raul, kes on vaikselt lootnud, et saab aja ja raha kokkuhoiu mõttes M vedada proovima ka mõningaid ööbusse näeb, kuidas sellesuunalised lootused kustuvad sekunditega.
Neljaliikmeline tiim on mahutatud tuktukki, mis haruldase erandina ei näegi välja nagu see kohe laiali lendaks. Viienda liikmena on kastis giid Sinxay – keskealine lao, kümme aastat elanud mungana Vientianes templis, aga otsustas et tahab abielluda ning tuli tagasi koju Paksesse ja hakkas tuure korraldama. Kodus on tal kaks poega – ta tahaks küll tütart, aga mõlemad korrad kui proovis, tuli poeg välja ja nüüd enam ei julge õieti proovidagi. Elab ämma juures kuni on kogunud piisavalt raha oma maja ehitamiseks. Iga kord kui tuktuk sõidab läbi augu, haarab ta raulil põlvedest kinni ja naeratab talle laialt.
Bolavani platoo on imeline. Mäed, džungel, väikesed külad, jõed. Üks suurepärane kosk teise järel – Tad Fane, kus kaks jõge voolavad välja rohelisest džunglist ning langevad 120 meetrit alla; Tad Yeung, kus imeilusa kose juurde on ehitatud kivist ja puidust jalgrada, mis on veepritsmetest nii libe ja mäda nagu poliitiku jutt ning täpselt nii lagunenud, et turist libiseks, kukuks ning voolaks mööda mühisevat kärestikku allapoole parematele jahimaadele; ja Tad Hang, mis valge laia voona mühiseb üle hallide kivide ja kus vaadet imetleb paar, kes on roadtripil läbi Aasia – alustanud oma minibussiga sõitu Hispaaniast ning praeguseks jõudnud Laosesse välja.
Lisaks koskedele kõnnitakse läbi kohvi- ja teeistanduse, kus puude vahel helgivad ämblikuvõrgud, mille sees varitsevad kämblasuurused ämblikud. Hulgutakse ringi kohalike külades, kus kohalikud elavad oma igapäevaelu ja turistid pildistavad ’awwww’ tehes tillukesi vastsündinud põrsaid ja kutsikaid. Kolatakse kohalikel turgudel, kust Sinxay ostab kokku suures koguses juurikaid ja muud kraami, et ämma rõõmustada, ning vahepeal ka turistidele banaane - pool tuktuki kasti on lõpuks tema manti täis ja raul kahtlustab, et kas osaliselt kogu see tuur ei olegi mitte mõedud Sinxay šoppamisretkena.
Samuti on raul mõneti segaduses sellest, et esmakordselt Laoses viibitud aja jooksul polegi enam tema habe põhiline vaataisväärsus – selle au on omale saanud Jezebeli kiilaks aetud pea. Jezebel küll ei planeerinud ennast kiilaks ajada, aga ta laskis enne reisile tulekut oma poiss-sõbral endale uue soengu lõigata ja asjad eskaleerusid pisut.
Lõunaks tehakse väike peatus külas, kus kohalikus söögikohas serveeritakse kõigile kausitäis nuudlisuppi. Jutt läheb tahes-tahtmata kohaliku toidu turvalisusele ning raul särab, rääkides neljast reeglist, mida alati peab Aasias järgima:1) alati söö kohtades, kus sööb palju kohalikke inimesi 2) söö võimalusel alati taimetoitu 3) ära söö toorest muna ning 4) kui tunned süües hamba all midagi imelikku, siis ära hakka seda välja koukima ja vaatama, vaid neela see alla ja ära mõtle liigselt.
Olles lõpetanud noortele moraali lugemise, vaatab raul inimtühjas söögikohas ringi, tõstab kausist välja sinna sokutatud pooltoore muna ning pistab suhu järgmise lusikatäie suppi nuudlite ja kohalike ubadega. Midagi on seal kummalist. Midagi pehmet ja kummist, teatud vetruvuse elementidega mis pole nagu päris uba mida ei peaks seal vist olema. Raul mõtleb pika hetke, aga neelab selle siis alla, kurat temaga, ikkagi reegel number neli.
Natuke huvitatult kausis sonkinud avastab raul, et keegi vaatab talle sealt vastu. Suurte mitmetahuliste silmadega. Priske ja värvikirev kapsauss on ennast söönud oavõsusse ning on üsna kindel, et tema sugulase on raul just ära nosinud. Raul sikutab vaikselt ja märkamatult ussi oma supist välja ja mõtleb, et mida nüüd teha. Nii Jezebel kui Anne-Sophie nosivad isukalt oma suppi ja ka M paistab olevat oma kausitäiega täitsa rahul. Niisiis mõtleb raul, et ta ei hakka parem teistel söögiisu ära rikkumagi ning sokutab ussikese vaikselt laua alla, kus kohalik ringikooserdav kana selle tänulikult nahka paneb.
Ringkäik mööda koskesid ja kohalikke külasid ja turgusid kestab kogu päeva ja õhtuks on kõik omadega läbi. Saksa tüdrukud nõjatuvad poolunes vastu tuktuki seinu, Sinxay ümiseb omaette. M mõtleb oma mõtteid ja raul imetleb päikeseloojangut. Päikeseloojang on, nagu ikka, suurepärane ning lõpeb kaugelt liiga kiiresti. Tavapärane päikeseloojang Aasias näeb välja selline, et kogu maastik ja ümbritsevad rohelised mäed värvuvad kuldseks, oranžiks ja punaseks ning enne, kui sa oled jõudnud hingetuksvõtvast vaatepildist toibuda, on kõik ümbrus pime ja sa koperdad ringi öös mis on must nagu surma perseauk ja murrad tänavaaugus jalad.
Paksesse tagasi jõudnud lehvitavad raul ja M hüvastijätuks saksa tüdrukutele ja Sinxayle, kobivad oma külalistemajasse, hiivavad selga seljakotid ning lähevad otsima uut elukohta. Arusaamatutel põhjustel on selleks ööks sisuliselt kõik Pakse kesklinna mõistlikumad ööbimiskohad täis broneeritud, nii et on vaja võtta jalad selga ja minna ööbima kesklinnast eemale kohta, kus pimedast põrnitsevad turiste helkivad silmad ja kus tänaval auravatest pottides liigutatakse tundmatuid lihakäntsakaid ning suletud uste tagant immitseb kahtlasi lõhnu.
Uues hotellis tunneb raul, kuidas temasse laskub sügav masendus. Hallitanud põrand, määrdunud voodiriided, väljas uluvad koerad, seinte peal pildid, mis pole tegelikult pildid, vaid kokkupandud ja raamitud pusled - kõik see loob õhkkonna, millest õhkub masendust, lootusetust ning ängi ja raul istub päevast väsinult voodil, püüab vältida seal eelnevalt maganud inimeste vängete kehalõhnade sissehingamist ja mõtleb, et mõnikord sünnivad Laoses planeerimatusest ka halvimad tulemused.
Kommentaarid
Postita kommentaar