4000 saarest

Aeg seisab Don Khone saarel.

Si Phan Don – 4000 saart - koosneb hulgast väikestest saartest, mis on laiali pillutatud alale, kus Mekong hargneb kümneteks erinevateks harudeks. Alles mõni aasta tagasi raskesti ligipääsetav seljakotirändurite paradiis, on saared muutunud turistidele kättesaadavaks ning igas vanuses eurooplased hulguvad igal pool ringi.

Raul on valinud peatuspaigaks kolmest peamisest saarest Don Khone – väidetavalt saar, kus erinevalt Don Detist on vähem noori Austraalia backpackereid ennast Beer Laost silmituks joomas ning tundub, et see on ka tõsi, kuna Don Khonel enamasti kooserdavad ringi Briti ja Saksa pensionärid ning raul ja M on tublisti alla keskmise turisti vanuse.

Kolmetunnine bussireis Paksest ning lühike kaootiline paadisõit hiljem ja raul ja M on oma külalistemaja juures. Pole küll eraldi bungalod, aga on suur külalistemaja suure rõduga, rohekaspruun Mekong voolamas rõdu alt läbi. Raul ja M ronivad kitsast trepist üles, viskavad seljakotid maha, ja raul näeb SEDA. Võrkkiike. Rõdul. Vaatega Mekongile. Raul tunneb, et tema unistused on täitunud.

Mõned sekundid ja raul istub võrkkiiges, sirutab oma sajakilose kere mugavalt välja, kuulab Ema Mekongi vaikset kohinat, sulgeb silmad ja mõtleb, et huvitav, kumb läheb enne katki ja kukutab rauli valusalt puitpõrandale, kas võrkkiik ise või köis, mis seda postide küljes hoiab.

Köis läheb esimesena. 

Kui natuke valutava tagumikuga raul läheb alla ja näitab külalistemaja omanikule ette katkise köie ja palub asendada, siis inimesed vaatavad pikalt katkist köit, rauli, köit, rauli ja purskavad naerma ning raul vannub taas, et kaotab mõned kilod. Igaks juhuks kiige asemel otsustab ta edaspidiseks rõdul oleva lamamistooli kasuks kui tervisele märkimisväärselt ohutum variant, mis pakub M-le suurt rahuldust, kes okupeerib võrkkiige ning keeldub sealt välja tulemast muuks kui selleks, et osta üle tänava järjekordne topsitäis värsketest puuviljadest tehtud smuutit.

Aeg seisab Don Khone saarel. 

Paar päeva, mis oli planeeritud siin veeta erinevate tegevustega sisustades, lähevad mööda märkamatult ilma, et midagi tegelikult teeks. M kiigub võrkkiiges, raul lamamistoolis ja loeb raamatut. Rohekaspruun Mekong voolab vääramatult, selle tasane müha alati kuuldaval. Õhtud veedetakse prantslase Fredi ja Lao tüdruku Lea kohvikus  - Fred on endine backpacker, esimest korda sattus Si Phan Doni aastaid tagasi, armus sellesse kohta ning kolm aastat tagasi otsustas ta kolida täiskohaga Don Khonele ja avada siin restorani. Vahepeal võetakse rattad ja sõidetakse saarel ringi, vaadatakse kohalikke koski, istutakse Mekongi äärde rajatud restoranide rõdudel, samas kui eemal lärmavad juba tuttavad sakslased eesotsas sirbi-ja-vasaramehega, kõnnitakse põlvini sooja pruuni Mekongi sees, juuakse kookospähkleid ning imetletakse päikeseloojangut Don Khone ja Don Deti saare vaheliselt vanalt prantslaste ehitatud sillalt.

See on aeg, kus pole vaja muretseda muu pärast, kui et jõuaks õigel ajal Fredi juurde, et saaks ikka hea laua ning et kas on ikka piisavalt raamatuid, mida lugeda ning peamiseks vaidlusteemaks rauli ja M vahel on, et kumma kord on ajada ennast püsti ja tuua uued smuutid.

Aeg seisab Don Khone saarel.