Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Raul istub ja broneerib ööbimisi. Reisiplaan võtab vaikselt kuju ja põhimõtteliselt näeb see välja nagu hullumeelne põrkumine mööda Kagu Aasiat - Tallinn-Helsingi-Bangkok-Vientiane-Vang Vieng-Phonsavan-Luang Prabang-Luang Namtha-mingi rand kusagil kui ma välja mõtlen kuidas saada Põhja-Laosest mere äärde-Bangkok-Yangon-mingi trip läbi Myanmari mille peale ma mõtlen hiljem-Bangkok-kodu.  Esimene peatus on Vientianes ja raul surfab mööda tripadvisorit, agodat ja teisi portaale, mis on harjumuspäraseks saanud. Hind-kvaliteet kõigub nagu ikka Aasias ja raul loeb ja mõtleb ja lõpuks otsustab, et ei, esimene öö peale pikka reisimist peab olema korralik. Niisiis võtab ta ette Vientiane Ibise hotelli ja alustab broneeringut, 40 eurot öö. Aga see pole see. Pole Õige Hotell. Üldse ei klikka. Raulil on reisikaaslaseks kaasas ka M, kes pole üldse reisinud varem väljaspool Euroopat ning kellele oleks see ilmselt teretulnud ja kus ta saaks rahulikult alustada Aasiasse sisseelamisega. Ibis

Rauli poeg otsustab ühel ilusal nädalavahetusel, et kutsub kõik oma läheduses olevad sõbrad enda juurde külla. Lõpeb see sellega, et neli last vanusevahemikes neljast seitsme aastani, kuid kelle võime asju hävitada, pööraselt tormata ning kaost tekitada vastab Tšingis-khaani hordile, laamendavad pool päeva mööda maja ringi samal ajal kui raul püüab reisiplaane koostada.  Mingi hetk õhtuhämaruses raul kaotab lootuse, paneb arvuti kinni, tirib krae vahelt välja sinna kogemata sattunud katkise õhupalli, tõuseb püsti, astudes saja miljoni maailma kõige teravama legoklotsi otsa ning peaaegu kukub trepist alla, kuna üks pädarik on otsustanud trepikäsipuule riputatud käterätiku all peitust mängida ja teeb sealt 'uhhuu'. Kannatust kaotades viskab raul kõik lapsed, peaaegu kaasa arvatud ka enda oma, välja, ja ütleb, et uneaeg on. 'Me tuleme homme tagasi,' lubab üks laps rõõmsalt mööda teed ära vantsides, üks sandaal ühes käes, teist balansseerides pea peal mütsi asemel