Kõik hea lõpeb ükskord ning lõppu on õhus tunda. Lõppu on tunda viimases käesurumises Daniga ning viimases ronimises logusse mikrobussi, et Dalati hotelli eest sõita Saigoni suunduva Phuong Trangi oranži magamisbussi peale. Lõppu on tunda bussiaknast möödalibisevas maastikus ja väikestes Vietnami külades, kus vietnamlased laisalt võrkkiikedes tukuvad. Lõpp on Saigoni saabudes viimases kallistuses ja hüvastijätus Johanna ja Sophiaga ning järjekordses sukeldumises Saigoni sügavustesse, et üles otsida pisike kõrvaltänavale peitunud hostel. Saigon ise ei tee rauli kergest melanhooliast väljagi. Saigon on nagu ta on ilmselt alati olnud ja alati on ja niiske kuumus mähib ennast hellalt rauli ümber ning pühib selleks viimaseks külastuseks peast lõpumõtted. Saigonis ei ole asju, vaid Saigon on. Saigon on kitsad tänavad ja hullumeelne liiklus, kus raul peaaegu hukkub mitu korda, enne kui talle meenub, kuidas sellises liiklusmäsus käituda. Saigon on tänaval pissivad lapsed ning
Jutud sellest, kuidas raul ja muudetud nimedega sõbrad otsustavad arusaamatutel põhjustel ringi hulkuda maailma kaugetes kohtades. Lisaks räägitakse siin natuke elevantidest. Mõnikord lõvidest ja kindlasti haidest ka, eriti ärasöömise kontekstis.