Lendamisest

See algab siis, kui raul on ennast Helsingist Bangkokki suunduval lennul just mugavalt sisse seadnud. Voi ei, tegelikult siiski algab see siis, kui tema korvale maabub noor poiss, kes sirutab kohe käe välja ja tutvustab ennast kui Anthony.

Tuleb välja, et Anthony on inglane, pärit Manchesterist, ning ta on kolmapäevast saadik joonud ning ei näita vähimatki märki sellest, justkui oleks tal lähiajal plaanis tsükkel lopetada. Seetottu ta nii lohnalt kui välimuselt meenutab natuke viinavaati kukkunud kassi. Eelmisel ohtul Londonis oli tal tekkinud probleem, et ootamatult oli ta peoseltskond laiali lagunenud ning naine polnud teda enam koduuksest sisse lasknud, mistottu otsustas Antony jätkata pidutsemist Bangkokis.

Lennuk pole veel liikumagi hakanud, kui Anthony juba kougib välja mehise pudeli konjakit ja votab sealt punnsuutäite kaupa.

Kehaehituselt on tegemist endise poksijaga ja tema Manchesteri aktsent muudab ta kone juba alkoholitagi raskesti arusaadavaks, nii et rauli ja Anthony esimesed vestlused näevad välja nii:

'Kas sa oled ment?' (eesti keeles voiks see kolada umbes nagu 'Kaaoldmett?')

Raul, saamata aru ja olles natuke lämbumas alkoholiaurude kätte, kehitab olgu.

'Sa ei näe üldse välja nagu ment?'

Raul kehitab olgu.

'Samas, sellised ongi parimad mendid, kellest seda ei arvaks'.

Raul proovib vahelduseks noogutust, et äkki poiss jääb vait.

'Ma vihkan mente,' informeerib Anthony rauli.

Sellest saab raul lopuks aru ja olles hiljuti ise kovasti trahvi saanud, noogutab kaasa ja ütleb et tema ka.

Järgneb piinlik vaikus.

'Aga... sa ise oled ju ment?' on Anthony segaduses.

Raul, kiiresti vestlust tagantjärgi rekonstrueerides, raputab ägedalt pead.

'Aga sa ju just ütlesid et oled?' ei saa Anthony aru.

Raul ohkab ja motleb et sellest tuleb maailma pikim kümnetunnine reis. Tal on oigus.

Anthony räägib koigest. Talle meeldivad Rumeenia naised, Bulgaaria naised ja üldse naised. Ta tuneb huvi Eesti paiknemise vastu ja küsib, et kuidas on Usbekistan ja Afghanistan Eesti naabritena, ega vist kerge pole, eriti nüüd kus Venemaa neid ründab. Ta heidab meelt selle üle, et Eesti, riik, millest ta pole midagi kuulnud varem, on suurem kui Suurbritannia ja ei usu, kui raul räägib vastupidist. Ta küsib et kus Eesti on ja kui raul selgitab, et terkene Helsingist louna pool, siis ta on üllatunud, kuna tema teada peaks seal olema Prantsusmaa. Hämmingu pohjus selgub peagi, kuna ta arvab, et Helsingi, kus parajasti lennu väljumist oodatakse, on Taani pealinn.

Tunnid kuluvad, Anthony rüüpab oma konjakit kuni see konfiskeeritakse, vahepeal kimub e-sigaretti, käib korra kiiresti oksendamas ja siis hakkab järjest tellima erinevaid alkohoolseid jooke. Lopuks aga saabub imeline hetk, kus britt paneb oma suured silmad kinni ja jääb vait. Raul, vaikselt taevast tänades, katsub samuti uinuda.

Just sel hetkel, kui raul on magama jäämas, raputb Anthony rauli olast. Raul pöördub ja küsib et mis lahti. Anthoy ütleb et ta jäi vist korraks magama ja et monikord ta krigistab labi une hambaid, et ega raul ei kuulnud kas ta seekord krigistas, et ta igal juhul väga vabandab krigina pärast. Raul ütleb et ei, ei kuulnud midagi, aga mingi emotsioon lipsab läbi mis ta sellest asjast arvab. Anthony poksijakäsi tombub rusikasse ning ta pärib tumedalt, et kas eestlastele üldiselt ei meeldi inglased, voi on raulil lihtsalt isiklikult midagi inglaste vastu. Raul motleb et nonii, et seekord siis selline reis, et nüüd hakatakse peksma juba enne maandumist, aga samal hetkel toob stjuardess purgi olut, Anthony sormed klammerduvad purgi ümber ning üle tema näo levib ilme, mis on imikul, kellele on just tiss suhu pandud ning raul saab lopuks rahus magama jääda.

Kui raul ärkab, on koik vaikne ja Anthony on kadunud. Ringi vaadates leiab raul ta tagantpoolt mingite tüdrukutega rääkimast. Enne äraminekut on ta aga koik oma lugematud joogitopsid ja -purgid kuhjanud rauli ette lauale, ning raul otsustab need tagasi Anthony kohale paigutada.

Pooleldi unesegaselt ja pidevate alkoholiaurude tottu on rauli koordinatsioonivoime aga umbes nagu elevandil, kes püüab ommelda ja kududa samaaegselt ja nii libisebki rauli käest täis olleklaas ning laotab oma vahutava ja aromaatse sisu ühtlaselt üle Anthony istme.

'Nüüd on vist küll perse,' motleb raul istet Finnairi tekiga kuivatades, kuid juba on hilja. Natuke tuikuv Anthony juba tuleb ja enne kui raul jouab midagi öelda, on ta oma taguotsa istuma parkinud, ning järgmisel hetkel hüppab ta sealt püsti röögatusega, mis ajab üles pool lennukist.

Järgnev poole tunni jooksul püütakse leida Anthonyle uus istekoht, aga edu saavutamata tuuakse talle lihtsalt üks prügikott istumise alla ja leitakse, et käib küll. Raul distantseerib ennast sahkerdamisest mingil hetkel  ja paneb silmad kinni.

Mone aja pärast raputab Anthony rauli üles et öelda, et ta tegelikult pole üldse pahane selle pärast kuna ta on hea inimene ja raul ei peaks ka sellise sündmuse pärast ennast halvasti tundma ja und kaotama.

'Ngmhgmg,' on raul nous.

Peale tuhande aasta pikkust reisi Bangkokki joudes luristab Anthony pikalt ninaga, ajab selle siis taeva poole ja palub, et kas raul vaataks ta ninaalust, et kas seee tatist läigib ka. Raul vaatab et ei läigi, ok on. Anthony tänab teda südamest ja lahkub lennukist, oma käsipagasit kaas votmata, ja rohkem raul teda ei näe.

Bankokist Hanoisse saab probleemivabalt ning ka viisa ja pagasi saab raul muretult katte ning lennujaama ees ootab teda transferpoiss. Rauli hotelituba asub küll viiendal korrusel, kuid hotell ise asub vana kvartali keskel ja sellel on rodu, ning nii veedabki raul vihmase ohtu, vaheldumisi hulkudes mööda kitsaid ja imeliselt toredaid Hanoi tänavaid ning istudes raamatuga rodul, kuulates ohtuse elu hääli, vihmasabinat vastu vana plekk-katust ja hingates sisse tänavakohvikutest tousvaid vürtsika pho bo lohnu.