Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

India on väsitav, eriti kui seljakoti asemel vead kaasas kohvrit ülikonnaga, üksi-kaksi rändamise asemel on sinuga kaasas hulk kolleege  ning ringihulkumise asemel on ajakava tunni täpsusega kolme nädala peale ette planeeritud. Delhi-Hyderabad-Bengaluru-Chennai-Delhi-Bengaluru-Kolkata-Delhi.  Delhis liitub seltskonnaga vahepeal ka rauli vana reisikaaslane H, et peale mõningast muljetamist ning suure koguse thalide söömist jälle mõne päeva pärast lahkuda ning raul reisib edasi, üks linn teise järel, samas kui reisiseltskonnast erinevatel aegadel erinevad inimesed kodu poole sätivad. Kolkatast lahkudes peaaegu lennukist maha jäädes on raul märkimisväärselt väsinud. Püüdlikult vältides inimeste peale karjumist, kui ta peab kaks korda oma pagasit läbi valgustama ja kui check-ini lauas nõutakse mingeid ekstra pabereid, ronib raul lennukisse ja maandub natuke hiljem New Delhis ning astub lennujaama hoonest välja et enne koju tagasilendu minna ja magada viimane öö Delhi lennujaama l

Indialaste kolm staatust kui sul on nendega kokkulepe, et nad midagi korraldavad: Staatus 1, kuu aega tähtajani: 'Everything's going fine, no worries sir'. Staatus 2, kaks nädalat tähtajani: 'Of course I will do it, no problem sir'. Staatus 3: 48 tundi tähtajani:  'I am so sorry sir'.

'Tegelikult ma polnudki kunagi ametlikult selles võistluses sees,' ütleb K, kuhjates endale Chennai araabia-hiina-india restorani terrassil taldrikusse riisi kõrvale kuhja krevette ning asub neid aktiivselt hävitama, 4 väljas, 1 veel. Võit läheneb.

Lehmad. Lehmad igal pool. Lehmad tee kõrval. Lehmad restoranis. Lehmad turul. Lehmad kuningapalee aias. Lehmad kuningapalees. Lehmad prügihunnikus. Lehmad söömas prügihunnikut. Lehmad parklas, teesklemas, et nad on mootorrattad. Lehmad tee peal, blokeerimias autoliiklust. Lehmasitt tee peal, blokeerimas jalakäijate liiklust. Lehmasitt su jala küljes. Igal pool. Kogu aeg.

Parajasti kui raul sätib ennast hotellitoas magama, heliseb uksekell. Raul otsib kiiresti plähvi et sellega äsada poisile kes tuleb küsima, et kas raul pesu ei tahaks pesta, aga päeval käinud koristaja on paigutanud pläta viisakalt voodi alla. Raul mõtleb et äkki ei avaks, aga siis otsustab et mis seal ukse taga ikka nii hullu olla saab, veepudelitoojaid ja pesupesijaid ennegi nähtud, ja keerab linki. Ukse taga seisab kuli, käes roheline kummist soojaveekott ja küsib, et kas raul ei tahaks äkki soojaveekotti voodisse. Raul seisab natuke aega vaikselt ja siis suleb ukse.

'Ma olen võistlusest väljas,' nendib A nukralt, oodates laupäevase tudengimessi algust. 'Nad pakkusid siin kohvinurgas võileibu ja ma sain alles peale hammustamist aru et see  võileib oli kanaga... ma oleks saanud söömise lõpetada, aga see oli nii hea!' 3 väljas, 2 veel.

Pool kuus hommikul teeb raul hotelli vastuvõtulauas check-outi ja vaatab uimaselt vastuvõtulaua lahti olevat sahtlipõhja, mis vaatab talle vastu. Raulil võtab mõni sekund et asjast aru saada, ja selle aja peale sügab sahtlis istuv suur prussakas oma sarvi vastamisi, heidab raulile hingestatud pilgu ning sibab minema.  Peale kiiret lendu Hyderabadist Bangaloresse vaatab A hommikusöögi ajal mõtlikult taimetoitlaste hamburgerit mingist määramatust materjalist tehtud pihviga ja nendib nukralt, et ta võib-olla lähitulevikus on sunnitud ikkagi liha sööma. Raul hõõrub vaikselt käsi. Bangalore inimesed on ka müstiliselt suurepärased pakkijad. Lennujaamas pakib taksojuht pisikesse autosse neli inimest ja kaheksa kohvrit nii et silm ka ei pilgu. Linnas ringi sõites pakitakse neli eestlast pisikesse rikšasse osavalt nagu kilud karpi, selle erisusega, et kiludel on märkimisväärselt mugavam, nad ei pea muretsema selle pärast et suvalisel hetkel nad jäävad mõnest oma väljaturritavast kehao

Hommikul kell 6 ajab raul ennast voodist väljas, sikutab püksid jalga ja võtab kätte pläta, et kohe kui kuli uksele koputab ja küsib, et kas raul tahaks pesu pesta, siis annab kulile plähviga. Ei koputata. Ei koputada ka kell 7 ja 8 ja raul on natuke pettunud, eriti arvestades, et vahepeal oodates avastab ta, et oleks vaja pesu pesta. Päev veedetakse infosessioonidel tudengitele ettekandeid tehes ning ülikooli direktoriga määramatu puuvilja mahla juues. Direktori kõrva peal on jube suur sünnimärk, mis lihtsalt kutsub vaatama, ning kogu vestluse aja põrnitseb suurem osa eestlastest direktori kõrva.  Lõunasöögil pärib KV mõtlikult, et kas krevetid lähevad ka taimetoidu alla, et jubedalt tahaks krevette süüa, aga nagu ei tahaks taimetoitlase võistluselt välja langeda. Raul toetab ideed, et KV telliks krevette ning et see ei läheks taimetoidu alla, aga KV ei lähe õnge. Skoor on endiselt 2 väljas, 3 veel, aga KV otsusekindlus juba mureneb. Peale tööpäeva otsustatakse tutvuda k

Hommikul kell 6 helistatakse ukse taga kella. Raul veeretab ennast voodist välja, sikutab püksid jalga ja avab ukse. Ukse taga on kuli kes küsib, ega raul pesu ei tahaks pesta. Raul ei taha, paneb ukse kinni ja roomab tagasi voodisse edasi magama. Kell 6.30 helistatakse ukse taga kella. Raul veeretab ennast voodist välja, püksid endiselt jalas ja avab ukse. Ukse taga on teine kuli kes küsib et ega raul pudelivett ei taha. Raul ei taha, riputab ukse külge 'mitte segada' sildi, paneb ukse kinni ja roomab tagasi voodisse edasi magama. Kell 7.00 helistatakse ukse taga kella. Raul veeretab ennast voodist välja ja avab ukse. Ukse taga on kolmas kuli kes vaatab mõtlikult 'mitte segada' silti ja küsib et ega raul ei taha pesu pesta. Raul lööb ukse kinni ja istub voodi peale. Janu on, aga pudelivett ei ole. Ülejäänud päeva sisustab regulaarne uksele koputamine ja erinevate asjade küsimine. Ignoreeriks, aga ei saa, siis kulid pressivad ise uksest sisse. Lisaks on ra

Uus katse - palutakse taksojuhil viia seltskond punktist A punkti B ja oodata. Raha ei maksta. Tagasi tulles on taksojuht ikkagi kadunud koos taksoga nagu paha lõhn. Või noh, tegelikult on paha lõhn täitsa olemas, seda on kogu Delhi täis, aga taksot pole. Alati leiab aga uue, ning kuuene seltskond mahutab ennast kenasti taksosse istuma ning raul paigutub pagasnikusse. Kükitades kohvrite vahel, pea laes kinni, mõtleb raul peamiselt seda et kui nüüd midagi juhtub, siis et kas kindlustus seda hüvitab või läheb New Delhis mingi logu minibussi pagasnikus kihutamine selliste harrastuste alla, mida tavapärane reisikindlustus ei kata. Minnes kontrollima hotelli, kus mõne päeva pärast peaks korraldatama mess, saab raul teada, et hotell ei luba messe korraldada. See on ekstra põnev seetõttu, et ruum on hotellis juba messi korraldamiseks broneeritud, aga hotell ei näita üles vähimatki kavatsust selleks, et lasta messile tulijaid ka messi toimumise ruumi. Väga indialik. Peale äralendu De

Lennul New Delhisse isub rauli kõrvalreas laps, kes jälgib ääretu tähelepanuga rauli tegevusi. Iga kord kui raul paneb silmad kinni et tukastada, hakkab laps nutma ning ei lõpeta enne, kui raul silmad avab. Rauli toolinaaber jagab loogika samuti kiirestt lahti ning peale kolmandat tundi alustab omapoolset rutiini, kus ta automaatselt iga kord, kui laps nutma hakkab, äsab raulile küünarnukiga ribidesse. See rutiin töötab isegi siis, kui toolinaaber ise kõigi märkide järgi otsustades viibib sügavas unes. See on pikk lend, mille parim hetk on kui laps järjekordse nutmishoo ajal ennast täis teeb ning vanemad viivad ta wcsse puhastusse ja raul saab kümme minutit magada. Delhi lõhnab üldjoontes täpselt samamoodi nagu eelmisel aastalgi, vahest selle väikese erinevusega, et seinte juures, kus on juba tuhat aastat urineerimas käidud, on vahepeal veel aasta jagu vett lastud ja lõhn selle võrra vängem. Lõunasöögiks valitud restorani ukse juures on lapsed, kes püüavad turistidelt poo

Kõik hea lõpeb ükskord ning lõppu on õhus tunda.  Lõppu on tunda viimases käesurumises Daniga ning viimases ronimises logusse mikrobussi, et Dalati hotelli eest sõita Saigoni suunduva Phuong Trangi oranži magamisbussi peale. Lõppu on tunda bussiaknast möödalibisevas maastikus ja väikestes Vietnami külades, kus vietnamlased laisalt võrkkiikedes tukuvad. Lõpp on Saigoni saabudes viimases kallistuses ja hüvastijätus Johanna ja Sophiaga ning järjekordses sukeldumises Saigoni sügavustesse, et üles otsida pisike kõrvaltänavale peitunud hostel. Saigon ise ei tee rauli kergest melanhooliast väljagi. Saigon on nagu ta on ilmselt alati olnud ja alati on ja niiske kuumus mähib ennast hellalt rauli ümber ning pühib selleks viimaseks külastuseks peast lõpumõtted. Saigonis ei ole asju, vaid Saigon  on.  Saigon on kitsad tänavad ja hullumeelne liiklus, kus raul peaaegu hukkub mitu korda, enne kui talle meenub, kuidas sellises liiklusmäsus käituda. Saigon on tänaval pissivad lapsed ning

Kui raul läheb hommikust sööma, siis hommikusöögi kõrvale ettekandja laulab talle. Ta laulab kõva ja üsna koleda häälega, tuues raulile taldrikutäit praetud nuudleid, ning laulab kõva häälega, taldrikut pärast ära viies. Raul on kindel, et enam ta siin hommikusööki ei söö ja selle asemel otsustab hotelli vastas oleva pagaritöökoja kasuks kus müüakse kooke mis, nagu kookide juures olev silt teavitab, ei sisalda grammigi inimliha. Kolm Easy Riderit juba ootavad hotelli ukse taga. Bossiks neil on Hero, kelle lõua otsast turritavad pikad mustad habemekarvad ja kelle selja taha raul ennast istuma sätib. Sofie ja Johanna saavad ka mõlemad omale personaalsed mootorrattajuhid ja Dan, kellel on probleeme nii oma kõhuga mootorrattale istumisega kui ka endiselt ei tunne ta veel ennast sajaprotsendiliselt hästi, otsustab targalt hotelli edasi magama jääda. Vaevalt on raul saanud ennast mootorrattale enam-vähem sisse seada, kui Hero lükkab gaasi põhja ja paneb Da Lati unistel tänavatel aja

Hommikul kell üheksa kui raul teeb hotellist check-outi ja korraldab transporti Hoi Anist Da Nangi lennujaama, ujub välja Dan, keda raul nägi viimati paar päeva tagasi basseini ääres külitamas nagu kuivale sattunud ja päikesepõletuse saanud väiksemamõõduline vaal. Tuleb välja, et rauli poolt Danile tutvustatud Vietnami tänavatoit on õnnetu ameeriklase nii rajalt maha võtnud, et vaatamata kõigile lugematutele ravimitele, mida ta kontrollimatult tarvitas, on ta vahepeal maandunud  Hoi Ani haiglas tilgutite all. Samas on tilgutid piisavalt hästi mõjunud ja Dan on otsustanud, et ta teeb oma plaanid ringi ning selle asemel, et minna Nha Trangi päikese kätte peesitama, ostis ta lennupileti Da Lati, ning raulist ja Danist on taas saanud reisikaaslased. Da Nangi lennujaam on vaieldamatult kõige vaiksem lennujaam kus raul kunagi on olnud, seal luusivad ringi vähesed natuke eksinud moega turistid ja isegi suveniirimüüjad ei viitsi vaeva näha klientide püüdmisega. Lennuni jäänud paar tundi l

Varahommikul on Dan rauli ukse taga ja küsib, et kas on juba minek. Raul, kes ei saa aru sedagi, mis päev on, vaatab Dani rõõmsasse ja rõõsasse näkku ja tunneb vihkamist. Pole kerge taaskord asju pakkida. Iga kord seljakotti pakkides tähendab see millegi lõppu, ning antud hetkel Hue külaskäigu lõppu. Jälle lähevad seljakotti särgid ja püksid, müts pähe, päikeseprillid ette, viimane kord veel tuba üle vaadata ning raul astub oma meeldivalt konditsioneeritud hotellitoast välja tänavale. Väljas on 40 kraadi kuuma. See on temperatuur mis sulatab ning mõne hetkega on raulil seljasolev särk läbimärg. Kohalikud jalutavad ringi, dressipluusid peal et mitte päevituda ning neid ei paista see sugugi kõigutavat, et raul on kohe kuuma kätte koolemas.  Michael on juba arved kokku löönud ning surub raulil tugevalt kätt ja sama teevad kõik teised hotellitöötajad. Hue 4 Seasons hotell ei ole parimaid kohti, kus raul on ööbinud toa kvaliteedi mõttes, kuid teeninduse poo

Koik kogu linnas paistavad Dani tundvat. Omamoodi hämmastav, kuidas ameeriklased seda teevad. Dan on Hues olnud, nagu raulgi, vaevalt päeva, ning koik tunnevad teda. Turistid tulevad talle vastu ja tervitavad, kohalikud panevad talle käe kohu peale ja hooruvad seda ning Dan ise, jättes esialgu mulje kui tüüpilises kitsarinnalisest ameeriklasest, surfab läbi selle koige, nokamüts kiilaksaetud pead katmas ja lai irve näol. Happy Buddha, ütlevad kohalikud tema kohta, ning toepoolest on Danil teatud sarnasus onnelike budakujudega. All ootab juba autojuht, kelleks on Michaeli Vennapoeg ja kes kruiisib oma viimase sona Chevyga mööda kitsaid külavaheteid nagu elukutselinne ralliäss. Vasakule ja paremale pogenevad kanad ja kitsed oma kalli elu eest ning selja taha jääv tolmujutt touseb korgel ning Dan on natuke närviline ja pühib higi. Keisrite mausoleumid on muljetavaldavalt ülepingutatud ehitised, mis on pakuslt täis Aasia turiste, kes  ‘NO PHOTOS!’ siltide juures endast aktiivs

Norskamine. Raul ei saa magada. Patrick, Richard ja Dan norskavad igaüks erineva häälega ja nende norskamine on imeliselt sünkroonis. Kui Patrick lopetab siis Richard alustab ning vahepeal lööb kampa ka Dan ja lisab vahelduseks terakese hammaste kriginat. Vahepeal sulanduvad koigi kolme hääled kokku üheks kolavaks nortsatuste koguks, mis varjutab rongirataste logina ning paneb rappuma kupee seinad. Raul proovib ära nii korvatropid kui muusika kuulamise, kuid erinevad norskamise toonid murravad koigist katsetest läbi ning rauli kuulmekiled vibreerivad ja magamine on lootusetu üritus. Kui Richard hommikul silmad lahti teeb, küsib ta esimese asjana et kas raul magas ka nii hästi kui tema. Rong hilineb natuke, aga onneks mitte palju, vaevalt tund voi nii, mis on Vietnami transpordi puhul kiiduväärne täpsus. Hue kuumus ja niiskus lööb vastu nägu nagu märg porandapesulapp ning järgneb tavapärane segadus nagu ikka uude linna saabumisel. Onneks on raul tellinud vastu hotelli poolt

Halong Bays touseb tuul. Öö jooksul on kogunenud paksud pilved ja eelmise päeva kuumusest on saanud tuul, mis külmetab korralikult. Välja otsitakse tuulejoped ja dressipluusid, jalga lähevad sokid ja raul tusatseb natuke, kuna paadi päikesetekilt kipub tuul alla merre puhuma. Sellele vaatamata keeldub ta minemast alla kajutisse, kus valdav osa reisiseltskonnast kaarte taob, kuna ta on ikkagi troopikas ja koik teavad, et troopikas on soe, ja nii istub raul koos kahe samamoodi kangekaelselt külmetava kanadalasega päikesetekil, pigistab oma Kindlet natuke sinakate käte vahele ja lohutab ennast sellega, Eestist sajab lund. Hommikusöögiks pakutakse röstsaia ja moosi ja raul ei suuda uskuda oma silmi. Korraldanud kerge meeleavalduse ja noudnud phod, kehitatakse olgu ja selgitatakse, et peale röstsaia muud pole, ja rauli arvamus tuurist langeb kahekümne protsendi vorra. Täiesti arusaamatu, kuidas saab olla Vietnamis koht, mis ei paku phod ja raul tunneb, nagu teda oleks petetud.

Ööbuss jouab Hanoisse My Dinh bussijaama kell viis hommikul. Raul on selleks ajaks omadega üsna kutu. Vaatamata sellele, et eelmisel hommikul ajas Phami kukk ta niigi rahutust unest kell neli üles, on raulil onnestunud bussis vaevalt paar tundi magada, ning väsimusest pooleldi tuikudes hiivab raul selga oma seljakoti ning koos sama kutu ameeriklase ja kanadalasega leiavad nad peale pikka otsimist vanasse kvartalisse viiva minibussi. Ameeriklane on ilmselgelt Xanaxit üledoseerinud, ning ta peab käib vasakule ja paremale nagu tuulelipp, ning ainukesed fraasid, mis ta kuuldavale toob, käsitlevad erinevatel viisidel reisiagendile otsa peale tegemist. Hoan Kiem järve juures minnakse pikemata lahku ja raul läheb mööda varahommikust Hanoid otsima oma koduhotelli, kust teda peaks peale votma Halong Baysse suunduv minibuss. Varahommikud on Hanois ilusad. Inimesed ärkavad hommikul viie paiku ja tänavad on täis sörkijaid ja muidu harjutajaid. Järvekallas on täis aeroobikagruppe ning

Hüvastijätud on rasked. Raul ja Pham jalutavad mööda Sapast lounas asuvaid riisiterrasse ja astuvad läbi kohaliku küla südamest, kus raul veedab aega, koos kohalikega korvitsalehti lounasöögiks puhastades. Ilm on kehva - tibutab jahedat vihma - ning raulil on kerge palavik ilmselt eelmiste päevade päikesepoletustest voi karmist puskarijoomisest, nii et vesipühvlitega kündmine jäetakse järmiseks korraks. Lisaks votab raul kaasa hiiglasliku koti kohalikku haruldast metsikut teed, makstes selle eest paar eurot. Lounaks Phami koju tuleb ka tema ode, kes parajasti on tuuritamas kahe keskealise Austraalia turistiga. Ometi kord ei pea raul selgitama misasi Eesti on, kuna ühe austraallase ema on Eestis sündinud lätlane. Austraallased on kahjuks liiga vanad Eestis oppimiseks, aga neil on poeg, kes parajasti otsib oppimis- ja töötamisvoimalusi Euroopas, ning austraallased lahkuvad rauli visiitkaardi ja kindla lubadusega poeg Eestisse saata. Tund enne rauli Hanoisse suunduva bussi la

Ilmselgelt oli meeldiva bussisoidu lootus määratud läbikukkumisele. Koik on ilus kuni rauli korvale maandub üks bussijuhtidest kes hellalt paneb raulile käe ümber ja suikub sügavale unne. Vaevalt on raulil onnestunud bussijuhi embusest vabaneda kui ilmub välja reisisaatja, kes sikutab rauli juurest ära koik tekid ja teeb endale nendest bussi vahekäiku pesa. Raul tusatseb natuke, kuid kehitab siis olgu ja püüab magama jääda. Mingi hetk silmi avades on toimunud teatud muutused lähinaabruses ja mingi trikiga on rauli korvale sattunud Caroline -  nagu selgub, siis on toimunud bussijuhtide vahetus ja magama tulev bussijuht oli peksnud Jasoni ja Caroline üles ja noudnud endale Caroline kohta, ning polnud rahunenud enne, kui oli kohad ringi mängitud. Hommikul Sapasse saabudes tuleb raulile vastu Pham. Pham on 27 aastane punaste hmongide hoimu kuuluv naine, kelle juurde raul paariks ööks maabub. Kiiresti viib Pham rauli lähimasse pho-urkasse, kus mängib telekas, kust parajasti näidata

Hommikul ootab rauli Son, et minna taas tuuritama mööda Hanoid. Son on tore poiss, saab jargmisel paeval 21 ning opib majandust ja tahab edasi oppida UKs. Raul teeb mis ta suudab, aga ka tema on lopuks sunnitud tunnistama kaotust, kuna Soni vaateid ei onnestu tal murda. Küll aga on Son reisinud - ta käis üksinda Singapuris neli päeva - ja reisipisik on temas tugev, nii et raul veenab ta kunagi vähemalt turistina Eestisse tulema. Koos hulguvad vietnami tudeng ja eesti suur valge turist läbi Hanoi - läbi Vietnami esimese ülikooli aedade, kus lopetanute nimed on aastasadu säilinud kivitahvlitele graveerituna ning mööda Läänejarve kallast ja pagodsid, kus on voimalik osta tänavakaupmeestelt elus kilpkonni, keda järve vabaks lasta, ning keda järve peal seilavad kalamehed jälle kohe välja püüavad. Vahepeal mainib raul hinda, mida ta turul paari mango eest maksis ja Son saab peaaegu krambid. Ohtul maandub raul koos Soni ja tema naabri Duy`ga Hue toite pakkuvas restoranis, kus tav

Skye ootab rauli hommikul kell üheksa hotelli lobbys. Skye on noor poiss, eluaegne hanoilane, õpib ülikoolis viimast aastat hotelli- ja turismimajandust ning raul sai temaga kontakti läbi hanoikids.org organisatsiooni. Hanoikidsi eesmärk on turistidele pakkuda tasuta giiditeenust kohalike tudengite poolt, et nad saaksid oma inglise keelt praktiseerida ja raul ilmselgelt ei jäta sellist võimalust kasutamata. Skye ja raul hulguvad kahekesi kogu hommiku mööda Hanoid ringi, astuvad labi Hanoi Hiltonist, otsivad Hoang Khiem järvest iidset kilpkonna ning helbivad tänavakohviku teisel korrusel roomsalt  pho bo d, lahates tundide kaupa Vietnami ja Eesti majandust, ajalugu, kultuuri ja inimesi. Raul püüab talt välja pinnida ka üht-teist ülejäänud Vietnami kohta, et vahest saab kohalikult mingeid häid näpunäiteid, aga Skye, vaene laps, on elu jooksul Hanoist ainult korra välja saanud, kui ta käis oma vanatädil külas Hoi Anis, ning sellest saadik on tema suureks unistuseks enne surma Vietn