Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

See algab lendamisega. Helsingist New Delhisse lendamine polegi nii pikk, aga tõeks saab iga reisija õudusunenägu, ning rauli naaber, tore keskealine hindu, pläkutab suurema osa teest rõõmsalt rauliga juttu ja aeg-ajalt tonksab talle vandeseltslaslikult küünarnukiga ribidesse. Maandudes torkab hindu raulile oma visiitkaardi pihku ja viisakalt lubatakse omavahel ühendust hoida, misjärel raul talletab antud visiitkaardi hoolikalt prügikastis. Lennujaamas jätab raul oma kohvrid terminali kaasreisijate hooleks ja läheb otsima taksot. Taksobroneerimiskoht asub väljaspool terminali nii umbes paarikümne meetri kaugusel, ja kogu selle paarikümne meetri jooksul ümbritseb rauli kõrvulukustavalt karjuv hord taksojuhte, kes tahavad oma taksot pakkuda, kõige enam  üks habetunud jässakas hindu. Raul ignoreerib neid püüdlikult, maksab takso eest broneerimiskohas ning avastab kerge üllatusega, et talle ongi antud seesama jässakas hindu täitsa ametlikult taksojuhiks. See pole aga midagi võrrel

Raul istub pühapäeva õhtul Tallinna lennujaamas ja ootab nelja türklast, kes tulevad Riia kaudu Istanbulist Tallinna. Kuna sissetulev lend hilineb natuke, on raulil küllalt aega vaadata õues uluvat külma sügistuult ja heietada mõtteid erinevate reisi-Murphyde osas. Mingi hetk mõtleb ta, et huvitav, kas see reisikarma, mis on rauli elu lahutamatuks osaks, on ka nakkav, aga pisut aega juurelnud, viskab ta mõtte kõrvale kui rumala. Natuke hiljem astuvad sissetulevate lendude väravast välja neli T-särkides türklast ja teatavad raulile, et kogu nende pagas on jäänud Riiga.

Teine päev Istanbulis. Senine skoor on üks reisibüroo poolt kaotatud lennupilet, üks hotelli poolt kaotatud broneering, üks katkiläinud elektrooniline ukselukk, üks maniakaalsete kalduvustega hotelli teenindaja ning üks taaspuhkenud mäss Istanbulis, mis kahtlase täpsusega lõppes hotelli ees, kus raul ja sõbrad lõpuks öömaja leidsid.  Kui teised päevad ka üle elaks, siis ei paneks enam kunagi konni tüdrukute telki.

Esimene lähetus uues töökohas, kus töötamine koosnebki suures osas maailma erinevatesse otstesse lähetumisest. Igaks juhuks, et mitte Murphyt liigselt ärritada, otsustab raul, et teeb selle kusagile turvalisse kohta, nagu näiteks Helsingi. Koosolekud peetud, sätivad raul ja K ennast laeva peale minema. Esimene laeva peale minev tramm sulgeb nende ees uksed ja sõidab minema nagu ikka, aga sellest pole hullu - aega on küllalt ning raul astub rõõmsa ja rahuliku südamega järgmisele sadama poole suunduvale trammile. Kolme minuti pärast läheb tramm katki ja raul ja K jäävad laevast maha. See pole vist hea algus uuele karjäärile.

Raul hulgub Varssavi H&Mis ja ootab, et vihmasadu järgi jääks. Keset poodi on oma redeli üles seadnud kohalik elektrikupoiss, võtnud lahti juhtmed ja torgib neid metallpulgaga. Raulil tekib väike Murphy-eelaimus ning igaks juhuks läheb ta redelist kaarega ringi. Muidugi mis jääb nägemata on mannekeen, mille poolakad on üles seadnud nii osavalt, et raul jookseb oma silmadega täpselt mannekeeni näppude otsa. Elektrikupoiss näeb seda, pistab kõkutama, torkab kõkutamise käigus tööriistaga valesse kohta, kostab hele plaks ning kogu pood mattub pimedusse, kus kostab ainult redeli kolin ja põrandat tabava keha hääl.  Ma arvan et poolakeelsete karjete ja vandumiste vahel ma kuulsin Murphy tasast naeru.

Pisike restoran Macka regioonis Istanbulis. Kuus laudkonda. Üheksa jooksvat kelnerit. Raul mõtleb et kohalikuks söögielamuseks võiks olla ju tore, istub maha ja tellib kebabi ja salati. Üks kelner paneb raulile taldriku ette, teine toob kandikul salatikausi, kolmas tõstab salati rauli ette, neljas võtab taldriku ära. Raul võtab kätte kahvli, hakkab salatit sööma ja on jõudnud poole peale, kui tuuakse talle uus taldrik ja salati jaoks lusikas. Raul võtab lusika ja tõstab salati taldrikule nagu tsiviliseeritud inimene, tahab hakata sööma aga võta näpust, kahvel on juba ära viidud. Raul surkab lusika taldrikul olevasse salatisse ja siis viiakse salatikauss ära. Ootamatult ja tellimatult tekib lauale pudel vett. Raul sirutab käe välja ja hakkab seda võtma, kui kõrvallauas olev kohalik hoiatab, et selle eest peab maksma. Raul tõmbab käe tagasi ning avastab, et vahepeal on eest kadunud salatitaldrik koos lusikaga. Jooksuga tuleb kelner, käes taldrik parmesani juustuga ja tahab seda

See algab sellega, et Tallinna lennujaamast välja astudes tabab külm õhk rauli näkku nagu Thori haamer. Lühikesel teel lennujaama ukse juurest autoni korjab raul tõenäoliselt üles kopsupõletiku, gripi, angiini ja arvatavasti veel mõned haigused, mis on senini teadusele tundmatud.  Ja kui nüüd vaadata lumehunnikute ja mändide vahelt välja, on mõneti isegi uskumatu mõelda, et veel mõni päev tagasi olin ma sootuks kusagil mujal. Ma kõndisin pilvedes ja roomasin maa-alustes koobastes. Ma purjetasin läbi tormi, jalutasin paradiisirandades ja ujusin korallide vahel. Ma sõitsin mööda võimsat Mekongi ja võtsin veel korra vastu uut aastat, seekord põlvini soojas merevees olles. Ma ronisin riisiterrassidel, ujusin koskedes, sõitsin kanuuga maa-alusel jõel ja laulsin kuuvalgel karaoket, kuigi seda viimast oleks vist parem unustada. Ma nägin ajalugu ja hämmastavat kultuuri  ja kohtusin fantastiliste inimestega. Ma päevitasin, külmetasin, kukkusin, purjetasin, ronisin ja imetlesin päikeselooj

Huvitavaid fakte Filipiinidest: 1) Manila lennujaama kell on 15 minutit ees. Ma pole kunagi näinud lennujaama, mille kell oleks vale, aga Manilas on selline täitsa olemas. Minge vaadake ise kui ei usu. 2) On põhjus, miks pole kusagil näha filipiinide söögikohti, erinevalt tai, vietnami jms söögikohtadest. Põhjus on selles, et filipiinide köök on omamoodi müstiline - süüakse peamiselt kala ja riisi ja vahelduseks vägistatakse halastamatult kõigi teiste riikide kulinaarseid saavutusi. Tellides Filipiinidel pasta päikesekuivatatud tomatitega, tuuakse lauda kivisöetolmuga üle puistatud makaronid, mida on ohtralt maitsestatud millegi ebamäärasega. Tellides hamburgeri saad midagi, mis meenutab hobuse kapjade alt läbi käinud võileiba. 3) Filipiinod on ise uskumatult rõõmsameelsed ja avatud, kuid seda eeldusel, et sa ise oled samasugune.  Kui sa naerad, siis naeravad nemad ka koos sinuga. Kui sa oled rõõmus, on nemad koos sinuga rõõmsad. Kui sa tõmbad näo mossi, hakkavad mossitama

See algab norskamisega. Singapuri ööbimine on vahelduseks ühikatoas, mida raul ja H jagavad veel nelja kaasreisijaga. Kuna lennuk Manilast saabub Singapuri kesköö paiku, siis minnakse pikemalt ringi hulkumata otse lennujaamast ühikasse kus ülejäänud tuba juba ammu magab ja astutakse tuppa sisse sama delikaatselt ja märkamatult nagu Mongoli hord, pillutades seljakotte ja nende külge seotud asju hirmsa kolinaga igale poole. Öise kolistamise teevad toanaabrid tagasi hääleka norskamisega. Igaüks norskab erinevalt ja see tundub olevat omamoodi sünkroonis - kui üks lõpetab, siis teine alustab, ja hommikuks H vist plaanitseb toanaabrite mõrva, või siis vähemalt neile raskete kehahaavade tekitamist. Hommikul kohtutakse  Yileeniga. Yileen on H tuttava tuttav Singapurist, kes on lahkelt lubanud paar päeva rauli ja H eest hoolitseda ja neile näidata Singapuri elu-olu kohaliku vaatenurgast. Raul on pisut skeptiline, kuna Aasias veedetud kuu ajaga on ta muutunud piisavalt ülbeks et usk

See algab sellega, et aeg jääb seisma. Peale õhtust kohtumist prussakatega otsustavad raul ja H kibekiiresti sellest öömajast kaduda, isegi vaatamata omaniku ausameelsetele selgitustele, et sellised loomad on saarel päris tavalised ja tegemist olevat veel isegi väikese eksemplariga. Uues öömajas on seina peal kell, mis näitab alati poolt kümmet ja seda jätab täiesti külmaks aja tegelik kulg. Umbes nii võib võtta kokku ka Coronil oldud aja - aeg seisab. Coron Town on väike linnake Busuanga saarel, kohe Coroni saare külje all (miks asub saare nimega linn teisel saarel, on endiselt natuke arusaamatu). Seda ümbritsevad helerohelised väikesed saared ja sinine meri, tänavad on täis filipiinode sagimist, trikesid, mootorrattaid ja kõike muud, mis moodustab Filipiinide linnakese igapäevaelu. Päeval kaubeldakse turul kõikvõimaliku hiina tränaga, õhtul lüüakse tänavatele püsti müügiletid kus grillitakse kana ja küpsetatakse šašlõkki ja küpseva ning kõrbeva liha lõhn ja suits matab l

(Marsruut Coroni saar-Coron Town) See algab lendkaladega. Lendkalu on palju. Nad hüppavad ringi üksikult ja parvedena, lõigates läbi lainete nagu lutsukivid. Mõnikord hüppavad nad välja otse paadi eest või mangroovisaludest, sillerdades mõned sekundid ja kadudes taas vaiksete sulpsatustega. Lisaks lendkaladele on õhus reisilõpu ootust. Isegi ilm on muutunud. Tuul on lõpuks ometi vaibunud, taifuuni viimased jäägidki kadunud, võimust võtab ühtlane tuulevaikus ja meri on peegelsile. Viimast korda pakitakse rannal kokku madratsid ja linad ja moskiitovõrgud, mängitakse viimane võrkpallimäng, topitakse järjekordselt kottidesse märjad riided ja käterätikud, et need paadis igal pool rippuvate köite külge kuivama siduda. Tehakse jätkuvalt peatusi - imetletakse koralle Coroni saare rannikul ja sukeldutakse uppunud Jaapani sõjalaeva juurde - kuid needki on  markeeritud sellest viimase päeva aurast ja kõik kipuvad olema kuidagi tujutud ja eemalehoidvad. Igaüks tegeleb pigem enda as

(Marsruut Palawan-Coron) See algab omamoodi rutiini tekkimisega.  Igas päevas on teatud hulk tunde, kus sõidetakse paadiga erinevate punktide vahet. On aegu, kus peetakse laevad kinni, et inimesed saaks ujuda sinises meres ja snorgeldada korallide, kirevate kalade ja teravate merisiilikute keskel. On uputatud Jaapani sõjalaevu, mis on piisavalt madalas vees, et neid saab suurepäraselt uurida ja imetleda nende ümber keerlevaid kalaparvi. Mõnikord külastatakse ka kohalike inimeste küla et osta nendelt kala, millest laeva kokk valmistab uskumatult häid lõuna- ja õhtusööke ja vahepeal niisama snäkke ka. Kui kala osta ei saa, siis visatakse välja õnged, ning lühikese aja jooksul sikutatakse paati kolm tuunikala, mis lähevad otse kööki. Kogu saarte vahel ringihulkumine muutub vaikseks kulgemiseks, mis on täidetud hea söögi, sinise ja sooja mere, ujumise ja päevitamisega. Aeg ei möödu, ta ujub aeglaselt ja rahulikult suure paadi ahtris kitarri tinistava filipiino meloodia saa

(Asukoht: Palawan) See algab segadusega. Suur paat on kadunud, ilmselt põgeneb kusagil Filipiinide rannavalve eest. Romit see fakt väga ei kõiguta ja ta selgitab, et grupp jagatakse nüüdsest kaheks ja tuur läbitakse kahe koos sõitva paadiga. Samas pole kellelgi aimu et millal ja kust paadid lähevad, kuid kedagi see ka liigselt ei kõiguta.  Paradiisirandadel pole kohta muretsemiseks. Mingil hetkel saabub randa kiirkaater mis võtab inimesed peale ja asub sõitma täiskiirusel Palawani saare teise otsa, kus kusagil ootavad paadid. Kaatrist maha astutakse keset Calitangi küla ja giid viib inimesed natuke eemal paistvate palmide poole. Mõneti üllatusega avastavad raul ja H, et nad on taas saabunud tagasi Nacbangi randa. Giid avastab samuti üllatusega, et paadid ootavad ranna hoopis teises otsas. Kaks tundi jalutamist ja üks päikesepõletus hiljem saabutakse ranna teise otsa, kus tõepoolest ootavad kaks kohalikku bangkat . Kes ujub, kes sõidab kanuuga, kuid lõpuks on in

(Asukoht: Palawani saar) See algab viimase vaatega El Nido lahele. Vaated meie El Nido hosteli hommikusöögilauast on suurepärased. Palmide vahelt paistab meri, väikesed kalapüügipaadid ja üle selle on hommikuti võimalus nautida tõusva päikese värvidemängu merest tõusvatel rohelistel kaljudel. Raulil ja H-l pole aega vaadet nautida. Neil on vaja paadile jõuda. Tao El Nido kontoris ootab juba rõõmsameelne seltskond erineva aktsendiga inglise keelt kõnelevaid inimesi. Kokku osaleb seekordsel purjetamistripil 23 inimest erinevatest maailma otstest, kuid peamiselt annavad värvi eurooplased - leidub tšehhe, hollandlasi, prantslasi, šveitslasi, rootslasi, austraallasi, šotlasi, uus-meremaalasi ja üks Londonis elav hindu tüdruk ka. Kogu seltskonna keskmine vanus tundub olevat kusagil 30 kandis. Tao kontorist juhib kohalik filipiinost reisijuht Romi kõik randa, kus vantsitakse läbi vee eemal ankrus oleva suure paadi poole. Tuleb välja, et starti tuleb veel mõnd aega oodata,

(Marsruut Sabang-El Nido) See algab veega. Vesi on igal pool. Öine torm pole just palju vaibunud ning vihma sajab endiselt. Õue katuse alla kuivama jäetud riietest tilgub vett. Seljakott on seal olevast veest raske nagu esiisade patud ja lootust kuivamiseks ei paista kusagilt, sest päike ilmselgelt on läinud kusagile mujale rannapuhkust veetma. Kõik see niiskus on hävitavalt mõjunud riietele, mis on kas mustad, haisevad kopitanult või katki, või enamasti kõike seda kolme korraga. Leida selles tsivilisatsiooni algetega täidetud segapuntrast selga midagi, millega kannataks inimeste ette ilmuda, on hommikuti tõsine töö ja vaev. Suurim takistus backpackeri-elule on endiselt säilinud esteetikameel ja lõhnataju, kuid raul tunneb, et ta on neid mõlemat vaikselt kaotamas. Sabangi hallist rannast mööda mudast rannateed küla keskossa vantsides tunneb raul suisa rõõmu, et sellest praegusel perioodil üsna masendavast mülkast minema saab. Buss El Nidosse sai broneeritud juba ee

(Marsruut Puerto Princesa - Sabang) See algab ootamisega. Kuna eelmisel päeval vere ja valega väljavõideldud maa-aluse jõe külastamisluba algab kell 8.30, siis on nad ettenägelikult tellinud kohalikust turismibüroost omale transfeeri Puerto-Princesast Sabangi - maa-aluse jõe asukohta - hommikul kella kuueks. Kell kuus on hotelli väravate juures paar nälginud muljega koera, transfeeribussist pole seal haisugi. Paar närvilist telefonikõnet hiljem selgub, et transfeer tuleb kell kaheksa - vaatamata sellele, et kohal peab olema täpselt ja Sabangi sõidab kaks tundi, pole kellelgi kiiret kuhugi. Bussi saabudes tekitavad natuke probleeme rauli ja H suured seljakotid - nagu ikka, on buss inimesi tuugalt täis topitud ja punase juukseharja ning mustaks värvitud sõrme- ja varbaküüntega poiss on natuke hädas, kuid lahendab asja filipiinolikult - mõned inimesed jäetakse maha ja mõned topitakse natuke koomale kokku ja mahuvad autosse ka kaks suurt seljakotti. Sabangi viiv tee on si

(Asukoht: Puerto Princesa) See algab varahommikuse telefonikõnega mis ütleb, et transfer on kohal. H ja raul põrnitsevad natuke aega üksteisele uimaselt otsa ja siis uurivad, et mis transfer. Tuleb välja, et keegi on tellinud nende toa nimel paadituuri mööda lahte ja teisel pool telefoni ollakse väga hämmeldunud, kui neile selgitatakse, et ei, aitäh, antud hetkel eelistab nimetatud tuba edasi magada. Kuna Palawanil algab reisi rannapuhkuse-etapp, siis on mõneti üllatav näha paksude pilvedega kaetud taevast. Õhuniiskus on samas metsik - iga väiksemgi jalutuskäik või liigutus lõpeb märgade riietega ja neid kuivatada on sisuliselt võimatu. Niiskus on muutumas vaikselt reisi lahutamatuks osaks - niisked on kõik seljas olevad riided, kõik seljakotis olevad riided, seljakott, selg ja kõik muu ka. H mõtleb riiete kuivatamiseks välja erinevaid põnevaid mooduseid, riputades neid konditsioneeri ette, samas kui raul eksperimenteerib erinevate paberkottide ja kilekottide kombinatsioonide

(Marsruut Sagada-Baguio-Manila-Puerto Princesa) See algab sellega, et kõik rauli akna all kirevad kuked on kaasa võtnud ka oma sõbrad ja nad teevad seal põrgulärmi.  Hommikusöögiks tuuakse lauda taas kord vale toit, mis on juba muutunud siin traditsiooniks. Üldiselt on filipiinodel ütlemata raske tuua lauda õiget tellimust ja õiget arvet ja kui H on natuke aega toitu mõtlikult kahvliga surkinud ja seejärel läinud asja uurima, selgub, et kokk on tellitud peekoni-juustusalatile lihtsalt unustanud lisada nii peekoni kui juustu. Seda avastades hakkab köögist kostma natuke häbelikku (aga roppu) vandumist. Kuigi Sagada on tore, on sealt ärasaamine mõneti komplitseeritud. Variant on kas minna tagasi Banauesse ja sealt järgmise ööbussiga tagasi Manilasse, või siis võtta kuuetunnine bussireis Baguiosse ja sealt järgmine kuuetunnine ots Manilasse. Kuna järjekordne ööbuss tekitab õudusvärinaid, siis langetatakse otsus teise variandi kasuks. Buss Baguiosse on tubli kohalik buss

(Asukoht Sagada) See algab sellega, et kõik Sagada kuked on otsustanud tulla rauli akna alla kirema. Kukki on Filipiinidel palju. Pole kohta kus nad ei kireks, ja samuti pole ka aega mil nad ei kireks. Pole vahet, kas on hommik, õhtu või südapäev, ikka kusagil mõni väärastunud ajatajuga kukk laseb oma keelepaelad valla. Kanu on samuti kõik kohad täis, siblivad igal pool vabalt ringi. Banaues näiteks luuras raul veerand tundi mingit põnevat eksootilist kirevat looma, kes põõsastes ringi sahmerdas, ning see oli kerge pettumus, kui eksootiline loodusele senitundmatu loom osutus eksinud kanaks. Sagada peamiseks atraktsiooniks on lisaks rippuvatele kirstudele koopad. Koobastesse ei ole soovitatav ilma giidita minna, ja nii palkavadki raul ja H omale turistiinfobüroost giidi (olles loomulikult eelnevalt maksnud büroos registreerimistasuna 35 peesot). Giid on noor kohalik filipiino, kelle inglise keelest on vahelduseks isegi võimalik pisut aru saada – enamik filipiinosid räägiva