Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva oktoober, 2011 postitused

Viimasest päevast Namiibias

See algab viimase päikesetõusuga sel ajal kui must poiss autorendifirmast, kellele me seekord ei unusta tippi jätta, sõidutab meid lennujaama. Windhoeki lennujaam on pisike angaar keset platsi, ümbritsetud tüüpilisest Namiibia maastikust ja väheldastest palmidest. Järjekord on metsik ja liigub kiirusega sentimeeter sajandis, kuna paistab, et K, A ja H on ainukesed, kellel pole kaasas käsi- ja tulirelvi mida peaks ringi pakkima. Lisaks kondavad ringi mõned turistid bušmanite vibude ja nooltega ja teevad nägu, nagu peaksid jahti. Raul kui tuntud terrorist taipab samuti mingi hetk oma käsipagasisse vaadata ning sikutab sealt välja erineva ohtlikkuse astmega külmrelvi ja sokutab need silma alt ära. Lennukisse jõudes saab raul aru, et vist ongi see reis läbi ja lubab endale hetke lõõgastust mõeldes, et kogu reis sai ikkagi korraldatud nii hea kui võimalik ja nii väheste viperustega. Ei esinenud ühtegi lennust mahajäämist, suudeti vältida suuremaid õnnetusi, ühte

Neljateistkümnendast päevast Namiibias

See algab äratusega kell viis hommikul. Päeva plaanis on võtta vastu päikesetõus legendaarsetel punastel Sossusvlei liivadüünidel. Nende juurde saamine pole üldse mitte lihtne – kuulujutud räägivad, et kõige parem on neid vaadata päikesetõusul, kuid selleks peab startima kell 5.50 ning ööbima ühes kahest laagriplatsist – kas Sesriemis (kus meie olime) või Sossusvlei Country Lodges. Sellisel juhul lubatakse sind Sossusvlei juurde minevale teele kümme minutit varem enne üldist publikut. Telk koos, võetakse ennast sappa ja kui kell kukub, hakatakse 60-kilomeetrist kiiruspiirangut ignoreerides uhama mööda sirget asfaltteed, püüdes samal ajal vältida igal pool ringi kalpsavaid springbokke ja teisi sarvilisi. Düüni juurde jõuab korraga terve kolonn autosid, kust pudeneb välja metsik kogus turiste, kes kõik on võtnud pähe mõtte ronida hiiglasliku punase düüni otsa päikesetõusu vaatama. Raul vaatab düüni 150-meetrist kõrgust ja mõtleb, et mis see siis ära ei ole, et

Kolmeteistkümnendast päevast Namiibias

See algab pakkimisega.  Või, vähemalt, see peaks algama pakkimisega. Tegelikult algab see ilmselt sellega, kui avastatakse ennast juba tund või paar peale pakkimist ja korterist väljakolimist Walvis Bays hästi halba praetud kana söömas. Siis ärgatakse enam-vähem ellu. Tee viib Sesriemi kanjoni ja Sossusvlei liivadüünide poole. Ookeanist eemaldumisega jäävad kollased liivadüünid selja taha ning tuleb tagasi päike koos 35 kraadi soojaga ning juba tuttav kivine Aafrika savann. Sellesse päeva langeb ka esimene tehniline probleem. Auto tagaluuk enam ei lähe kinni ning juba paistab, et kogu meie hoolega hoitud ja ühtlase halli tolmukorra alla mattunud pagas saab pillutatud mööda Namiibia avarusi laiali, kuid raul ja A. puhuvad ennast maskuliinsuse lainele, krutivad õnnelikult mutreid ning saavad katkise haagi uuesti korda. Õliste kätega ja higisena tagasi konditsioneeritud autosse ronides teavad nad, et päev on korda läinud, ja et ära on tehtud  Üks Tõsine Mehine