neljapäev, 11. jaanuar 2018

Reisi lõpust - viimane kommentaar

Huhh. See oli nüüd raske.

Mulle meeldib blogi kirjutada. Üldiselt on see minu jaoks reisi üks parimaid osi. Kohati on ta kurnav – sa tuled päev otsa kestnud trekkimiselt, istud õhtul oma hostelis, võtad läpaka ette – ja no ei tule ühtegi sõna. Kõik sõnad on kusagil kinni ja sa oled väsinud ja tahad lihtsalt saada kausitäie suppi ning tõmmata kusagil kerasse. Mõnikord, vaatamata sellele soovile, sa sunnid end siiski kirjutama ja mõnikord loobud ja paned arvutikaane taas kinni. Kuid alati, alati –see tunne, kui oled valmis saanud postituse ja oled sellega rahul – oh, see on hea tunne.

Väsimus pole peaaegu kunagi takistanud mind pikaajaliselt blogi kirjutamast. Mõnikord olen seda teinud päevi hiljem, kasutades märkmikusse kirja pandud märksõnu ning kribades loo mälu järgi kokku, mõnikord paar päeva hiljem, ekstreemsetel juhtudel nädal. Kui jätta kirjutamine hilisemaks, siis unustad nii palju.

Seekord oli see erinev. Kui reisi Borneo osal ei olnud kirjutamisega probleemi, siis Jaapan oli raske. Ühest küljest oli see tehnilistel põhjustel – kaotasin kohe alguses ära oma reisiadapteri ning vaatamata otsingutele ei õnnestunud seda asendada ja nii muutuski sülearvuti kaasastassitavaks kasutuks kolakaks. Teisest küljest läksid meie Jaapani-päevad alati väga pikale, nii et sageli õhtul hotelli või hostelisse jõudes ei olnud mingit jaksu midagi kirjutada. Isegi märkmeid ei jõudnud teha – minu alati kaasas olnud märkmikus laiutab peale Borneot kahvatu tühjus.

Niisiis ma mõtlesin, et eks ma kirjutan kodus. 

Ja nii ma lõpuks lõpetasingi viimase, Tokyo postituse jaanuaris, olles reisilt koju saabunud juba novembris. Kaks kuud. Jeesus Kristus. Ma kirjutasin oma lõputööd kiiremini valmis kui viimased postitused Jaapanist.

Kuid nüüd, olles viimase postituse lõpuks valmis kirjutanud, ma sain aru, miks see tegelikult nii kaua aega võttis.

Ma lihtsalt ei tahtnud et see reis lõpeks.

Viimne blogipostitus ongi alati mulle raske. See on viimane kivi müüri, millega sa tõmbad ühele etapile elus joone alla. See on hetk, kus sa paned oma mälestustes viimase reisi kenasti karpi, arhiveerid ja hakkad mõtlema uutest reisidest. Mul pole sellega kunagi raskusi olnud, kuid seekord oli see raske. Ma lihtsalt ei tahtnud jõuda sellega lõpule. Ei tahtnud vaadata iseendale otsa ja aktsepteerida et jah, ma olengi tagasi ning Bario ja Niah ja Bako ja Kyoto ja Nara ja kõik need muud kohad ongi selja taga. Nõudis palju, et seda lõpuks teha.

Kõige üllatavam vahest on, et isegi praegu, olles blogiga lõpule jõudnud, näen ma seda viimast reisi endiselt nii kirkalt nagu see oleks olnud eile. Silmi sulgedes ma tean täpselt, milline vaade oli Stepheni terrassilt üle Bario põldude. Ma suudan ilma vaevata meelde tuletada, kuidas lõhnas džungel ning miljoni pääsukese väljaheited Niahi koopas. Ma näen Osaka erksai tulesid ning Kyoto ja Nara iidseid templeid. 

Ma näen Fuji mäge – kuna meie tagasilend oli läbi Nagoya, siis  me lendasime sellest mööda. Päev oli selge ja Fuji kõrgus üle küngaste ja mägede, selle tipp helevalgelt umine. See oli imeilus vaade, parem, kui me oleksime näinud ilmselt selle jalamile sõites tol udusel päeval kui me tahtsime seda teha – viimane kingitus, mida Jaapan meile nii hoolitsevalt ja viisakalt tegi. Me istume õhtuti koos M-ga, meenutades detaile reisidest ning ma arvan, et kõigil meie sõpradel on meie jauramisest juba lootusetult siiber ja M ei väsi pärimast, et millal me ükskord Jaapanisse tagasi lähme.

Kuid see reis oli seda väärt. 

Oli tore, Borneo ja Brunei ja Jaapan. Ma nautisin neid päevi kus ma sain taas kõndida uutel radadel ja kogeda uusi kogemusi ja... elada. Reisimine on midagi, mis annab elule värvi ja ma olen tänulik, et seeläbi on minu elu muutunud üsna värvikaks – ja seni, kuni saab ja jaksab, plaanin ma elu edasi värvida.

Arigato gozaimashita, kuni järgmiste reisideni!

Raul ja M ja Osaka kindlus. Kui ma silmad kinni panen, olen seal tagasi.


Tokyost

Raul pole kunagi saanud ööbussides korralikult magada. Enamasti on need tähendanud unetut vähkremist ebamugaval lamamisasendil, samas kui roolis olev hullu pilguga maniakk mängib gaasi- ja piduripedaalidega Mozarti parimaid sümfooniaid ning õli lekitav konditsioneer puhub su peale otse Arktikast pärit õhku keskmise orkaani tugevusega. Need ööd on üldiselt täidetud meeleheitliku kellavaatamisega, samas kui osutid liiguvad piinavalt aeglaselt ning peas kaalud erinevaid variante, kuidas oleks kõige efektiivsem  oma lõpu kiirendamiseks tömbi plastiknoaga omal veene läbi nüsida.

Selliste ootustega jääb raul oma sinises istmes tukkuma.

Ärgates on bussis kummaliselt valge. Raul hõõrub silmi ja lükkab akna eest kardina kõrvale. Akna taga on laiad inimtühjad linnatänavad, hiiglaslikud betoonmajad kõrgumas madalasse halli taevasse. Raul sikutab välja oma telefoni ja vaatab Google Mapsist et kus nad on.

Tuleb välja, et raul on maganud kordagi ärkamata kogu kuuetunnise tee Kyotost Tokyosse. Paistab et Jaapanis, lisaks kõigele muule, suudab rauli organism ennast isegi ööbussis piisavalt hästi välja lülitada et ta magada saaks.

Pool tundi hiljem peatub buss Tokyo Asakusa linnaosa metroopeatuse juures ning raul ja M kobivad välja. Õhk on hommikuselt karge, kell on natuke enne kuut hommikul, tänavad on üldiselt inimtühjad. Hotell, mille nad on pookinud, asub kohe läheduses, kus võetakse viisakalt vastu nende pagas ja öeldakse, et check-ini saab teha alles lõunast. Niisiis otsivad raul ja M kõrvaltänavast Starbucksi ja tukuvad seal vaikselt, juues machaga lattesid, vaikselt ärgates ja mõeldes, mida nüüd edasi teha. Linn ärkab vaikselt, tänavad täituvad tööleruttavate inimestega ja Starbucksi leti taga tekib järjekord. 

Kella üheksa paiku lõpuks kangutavad raul ja M ennast ka Starbucksi mugavast soojast toast lahti ning astuvad endiselt külma Tokyo sügishommikusse, et linnaga tutvuda.

Tokyo on suur. Suisa uskumatult suur. Raul ja M veedavad siin kaks päeva ja tundub, nagu enamiku sellest ajast veedavad nad metroos ühest kohast teise liikudes sest, noh, nad veedavadki enamiku ajast metroos ühest kohast teise liikudes. Nad jalutavad Shinjuku linnaosa kirevatel tänavatel ja eksivad lootusetult ära selle rongijaamas, mis on maailma kõige rahvarohkem rongijaam. Nad nosivad kausitäie head ramenit Shibuya linnaosas, kus eksinud turistid jalutavad iga nurga peal. Nad kõnnivad kiiresti läbi Sensoji templi, mis oleks küll kindlasti tore ja kena, kui nad ei oleks juba päevi jalutanud mööda sarnaseid templeid. Nad satuvad Asakusas läbi kõndima striptiisishowlt, kus ülikonnastatud mehed rahulikult põrnitsevad enda ees olevaid alasti naisi, käe pigistamas õlleklaase ning tihe sigaretisuits lae poole hõljumas.

Kuid kõige nukram on see, et käes on reisi viimased päevad. Tokyo on küll suur ja kirev, kuid tundub, nagu see ei pakuks enam midagi uut, mida ei oleks nähtud Osakas või Kyotos või mujal. Peamiseks põhjuseks ilmselt, et paarist päevast jääb selle linna jaoks kaugelt liiga väheseks. Raul ja M küll proovivad mõelda, kuhu minna ja mida teha, kuid suur hulk vaatamisväärsuseid on kas kaugel või äärmiselt kallid. Pikalt kaalutakse Fuji mäe juurde minekut – kuidas siis nii, et oled Jaapanis ja seda ei näegi – kuid ilmad on pilvised ja nii otsustataksegi see lükata kusagile tulevikku.

Ja nii ongi, et viimased päevad jalutavad raul ja M tundide kaupa mööda lõputuid Tokyo tänavaid ja hingavad sügavalt sisse viimaseid sõõme Jaapani õhku. Tänavad on täis tunglevaid inimesi, kõikjal plingivad neoontulukesed, tänavatoidumüügikohtade lõhnad kanduvad kaugele. Kusagil üle linna kõrgub hiidkõrge Tokyo Skytree- värviline hiigelehitis, kuhu otsa hea meelega läheks kui oleks aega. Tänavate all kusagil sügaval sõidavad edasi-tagasi metroorongid, kandes miljoneid inimesi hiidlinna erinevatesse nurkadesse. 

Viimase õhtu istuvad raul ja M väikeses restoranis Asakusa tagumises otsas. Raul rüüpab aeglaselt oma klaasitäit ume-shud ja naudib suurepärast toitu. M vaatab unistavalt aknast välja, kus hämarus on laskunud üle linna. Eemal, baari ääres istuvad ja räägivad ja naeravad ülikonnastatud kontoritöötajad kes on tulnud õhtul lõdvestuma. Eemal nurgas on Klara – imeilus jaapanlasest tüdruk kes on õhtuks rauli ja M teenindaja, kellel on sakslasest poiss-sõber ning kes igal võimalusel peatub rauli laua juures et mõned sõnad inglise keeles rääkida. Toit on imeline, teenindus suurepärane, ume-shu viib keele alla ning kogu see väike restoran on koht, kust raul ei soovi kuidagi lahkuda.

Mõtlikust unelemisest äratab teda M, kes rebib pilgu aknalt lahti ja põrnitseb raulile otsustavalt otsa.
’Me tuleme siia tagasi,’ teavitab ta rauli.

See pole küsimus. See on väga kaugel küsimusest. See on fakt. Või käsklus. See on väga mitteomane viisakale M-le, kes üldjuhul ei esita ultimaatumeid ega korraldusi.

Ning raul naeratab, olles samuti lootusetult langenud Jaapani sarmi, siinse toidu ja õhkkonna ja looduse ja ajaloo ja keele ohvriks. Ta rüüpab viimase lonksu oma ploomiveini, hõikab üle baari ’arigato gozaimashita’ ning kummarduste ja tänuavalduste saatel seavad nad M-ga sammud oma hotelli poole, et järgmisel päeval alustada kodulendu.

Raul teab, et nad tulevad siia tagasi.

laupäev, 30. detsember 2017

Taas Kyotost

Kell on alles varajane kui raul ja M ennast üles ajavad. Toas on jäiselt külm ning teki alt soojast väljaronimine on omaette pingutus, kuid keegi pole öelnud et elu turistina peab olema vaid meelakkumine. Raul tunneb et nina on kinni, kõris kripeldab ning kopsudes on vist algav põletik, kuid pääsu pole – veel vaid paar päeva on kojulennuni.

Niisiis vinnavad raul ja M selga seljakotid is paistavad iga päevaga muutuvat raskemaks, annavad toavõtme leti taga istuvale unise moega tüdrukule, ostavad tema käest paar ühepäevast Kyoto bussipiletit ning kõnnivad senikaua hommikustel tänavatel kuni leiavad õiges suunas mineva bussi. Paarkümmend minutit hiljem on nad Kyoto rongijaamas, kus nad on juba ka mitmeid korrad varem läbisõidul olnud.

Kyoto rongijaam on hiiglaslik ehitis – üks suuremaid Jaapanis. Nagu Jaapani puhul ikka, on rongijaama funktsioon vaid üks ülesannetest mida selline hoone peab täitma – see on ühtlasi koduks lugematutele restoranidele, kauplustele, supermarketitele ja muudele ettevõtetele, wcdele, hoiukappidele, joogiautomaatidele ja kõigele muule mille järgi peaks reisijal vajadus tekkima.
Antud juhul on kõige olulisem leida hoiukapp, kuhu surada sisse rauli ja M seljakotid, kuna päev otsa kottidega rahvarohkes linnas uidata ei ole kõige mõttekam. Hoiukapp leitakse kiiresti ning päev võib alata – plaaniks on külastada Toji templit, kus ühtlasi peaks sel päeval toimima Kyoto suurim kirbuturg, seejärel tutvuda veel mõnede vaatamisväärsustega mida Kyotos on lõpmatult ja lõpuks niisama linna peal ringi uidata enne, kui kesköö paiku väljub nende ööbuss Tokyo poole.

Päev algab ja peaaegu ka lõpeb Toiji templi turul. See on turg mis toimub korra kuus ning kuhu tulevad ostma-müüma kõik ümberkaudsed inimesed. See on hiiglaslik ja täis paksult rahvast ning pisikesi müügilette, mis müüvad kõike, alustades iidvanadest teeserviisidest ja lõpetades roostes samuraimõõkadega. Inimmassid liiguvad rahulikult ja korrapäraselt lettide vahel, vaadates, rääkides, ostes, üle kõige tõusmas kõikjal küpsetatavate tänavatoitude meeldiv aroom.

Raul uitab inimmassis ringi, tundes rõõmu selle värvikusest ja lärmist, hingates küpsetatava toidu lõhnu ning aeg-ajalt lettidelt huvipakkuvamaid asju silmitsedes. Nad on tulnud turule eelkõige mõttega vaadata, kuid inimmasside keeris ja entusiasm haarab nii teda kui M-i enda sisse ja enne, kui nad arugi saavad, kannab raul endaga kaasas suuri kilekotte, mis on täidetud kimonote, toidupulkade, sallide, Jaapani keraamika ja veel hulga nipet-näpet asjadega, mida nad on nii endale kui kingituseks ostnud. M, kes endiselt kannatab külma käes, leiab omale lõpuks ühest letist ka hiiglasliku ja meeletult paksu kampsuni, millesse ta ennast mässib, meenutades natuke pisikest värvilist jääkaru. Raul sõrmitseb mõtlikult pisikesi bonsai-puusid, teeserviise ja odavaid ehismõõku ning mõtleb, et kui ta kunagi kauges tulevikus loobub reisimisest ja muutub paikseks, ehitab ta omale kusagile Jaapani-stiilis teetoa.

Ilm kisub juba videviku poole kui raulil ja M-l õnnestub ennast lõpuks turukeerisest lahti rebida. Kogu ostetud kraam mahutatakse möödaminnes taas rongijaama hoiukappidesse. Kuna templid, mida nad plaanisid külastada, on lahti vaid päikeseloojanguni, on vett vedama läinud ka nende mõte vaadata üle veel mõned vaatamata Kyoto templid, kuid raul tunneb selle üle salamisi isegi rõõmu – see tähendab, et on põhjust veel siia tulevikus tagasi tulla.

Ja nii uitavadki raul ja M templites kolamise asemel mööda Kyoto linna tänavaid. Ilm on peale päikeseloojangut taas läinud külmaks, hingeõhk keerleb näo ees ja kristalliseerub rauli habemes. Tänavad on täis endiselt napis riietuses jaapanlasi kes ruttavad kusagile, paljudel näomaskid ees, nende taga viisakalt köhides, ja raul, luristades ninaga, tunneb, et ta peaks vist endalegi ühe ostma. Üldjuhul kantakse Jaapanis maske mitte niivõrd õhusaaste pärast, kui seetõttu, et tõbised inimesed ei nakataks teisi.

Kyoto värvikirevad tänavad on omamoodi joovastavad. Siin pole sellist lärmakaid selfiesid-klõpsivad noortemasse keda raul nägi Osakas, vaid kõik tundub olevat kuidagi talitsetum. Tänavatel liiguvad endiselt kimonotesse rüütatud naised, väikestest kohvikutest tuleb ahvatlevat toidulõhna, hiiglaslikel ekraanidel vilguvad reklaamid, pachinko-urgastest kostab kõrvulukustavat tümakat. Neil tänavatel võib jalutada tunde, imedes endasse Kyoto õhustikku ja kindlasti ka igal pool keerlevat sigaretisuitsu.
On hilja õhtu kui raul ja M lõpuks maabuvad tagasi Kyoto rongijaama. Seljakotid ja turult ostetud kraam võetakse kappidest välja ja pakitakse ümber kohvrisse, mille raul on ühelt tänavalt omale peaaegu olematu summa eest hankinud. Rongijaama poed on suletud ja koridorid on ääristatud inimestega kes on sinna peitunud väljas valitseva külma eest ja seisavad, istuvad või tukuvad seinte vastas.

Tokyo poole minev ööbuss saabub täpselt ettenähtud ajal, pool tundi enne südaööd. Juht viskab pilgu rauli telefoniekraanil helendavale piletile, paigutab kohvri pagasiruumi ning viipab rauli ja M sisse. Buss on oma teed alustanud Osakast ning on vaevalt pooltäis, inimesed tukkumas. Ilmselgelt ei ole ööbuss Jaapanis kõige populaarsem transpordivahend.

Raul üldiselt ei salli ööbusse. Tema ajalugu nendega on pikk, olles nendega sõitnud nii Vietnamis, Filipiinidel kui Kambodžas ning eranditult on see tähendanud magamata ööd, järgmisel päeval kestvat zombie-tunnet ning lugematuid liiklusohtlikke olukordi. Samas, ööbussiga Tokyosse minek tähendab mitmesaja-eurost hinnavõitu ning raha on raha – ega Jaapani stiilis teetuba ei ehita ennast ise.


Niisiis seab raul ennast mugaval sinisel istmel sisse, M tema kõrval, ja mässib end pehmesse tekki. Mööda libisevad Kyoto tuled ja templid, inimesi täis tänavad ja kohvikud ja pargid. Kusagil seal hämaruses on lõputud templid mis on veel raulil avastamata. Kui saabub hommik, avavad need taas oma väravad ja tuhanded turistid tulvavad sisse, imetledes parkide ja templite sügisest värvikirevust ja raul sulgeb silmad teades, et ühel päeval on ta taas siin tagasi, jälle kõndimas neil tänavatel ning koos teiste entusiastlike turistidega imetlemas Kyoto piiritut ilu.

reede, 15. detsember 2017

Himeijist

Ilm on üllatuslikult veel külmemaks läinud kui raul ja M ennast hotellist lahkuma sätivad ning isegi eelmisel päeval ostetud lisariided ei paku kergendust. Seljakotid seljas, nina peidetud sügavale sallidesse kõmbivad nad rongijaama poole. Nagu ka Kyotoga on Narast kahju lahkuda, kuid veelgi enam – Narasse nad enam selle reisi jooksul tagasi ei tule.

Plaan on sõita Narast osaka kaudu Himeijisse ning õhtul sõita ööbima tagasi Kyotosse. Raul on pikalt puurinud Jaapani Kansai regiooni transporti ja leidnud enda arvates soodsaima lahenduse – kuigi eraldivõetuna peaks maksma rongisõit Narast Himeijisse ja sealt Kyotosse kusagil 12 000-jeeni kandis, on võimalik osta ka kogu päeva teatud linnade, sealhulgas Himeiji, Nara ja Kyoto, vahel piiramatut sõitu võimaldav regiooni pilet, mis maksab üksnes 2300 jeeni. Samuti on raul leidnud lahenduse Tokyo dilemmale – kui rongiga Tokyosse sõit ja Tokyos ööbimine peaks maksma midagi 400 euro kandis kahele,  siis Kyotost ööbussiga Tokyosse minek maksab 80 euro ringis ning säästab lisaks ööbimiskuludest.

Niisiis ostavad raul ja M varahommikuses saginas omale Kansai rongide regioonipileti ja sätivad ennast rongile. Rong on täis inimesi, kes hõlma varjust nosivad riisipalle, loevad lehti, põrnitsevad unise pilguga telefone või lihtsalt tukuvad. Rongides ja metroodes magamine tundub olevat Jaapanis rahvussport.

Osakas ronge vahetades tekib kerge segadus. Google maps väidab et rong peaks minema ühelt perroonilt, aga jaapanikeelse sildid vihjaks nagu et peaks minema teiselt. Raul kõnnib edasi-tagasi ja püüab aru saada. Tema segadust märkab vana jaapanlane kes küsib napis inglise keeles, kuhu raul ja M teel on. Raul ütleb et Himeijisse ning onu viipab, et temagi on sinnapoole minemas ja et raul ja M sätiksid ennast lihtsalt tema taha.

Rongis jääb raul mehega pikemalt vestlema. Mees on ilmselt läbi elanud insuldi, tema üks näopool ei liigu ning kõnelemine on raskendatud, kuid kui vaja, võetakse appi käed ja naeratused. Nad kõnelevad reisimisest ja tööst ja jaapanist ja sumost ja Eestist, samas kui mööda libiseb Jaapani maastik, ühel pool mäed ja teisel pool hallikassininemeri. Jaapanlane ei ole oma elus palju reisinud, ta külvab rauli üle küsimustega Kagu-Aasia ja Euroopa kohta, tunneb väga huvi kuidas raulile Jaapanis meeldib, miks talle meeldib, kas meeldib rohkem või vähem kui muud riigid ja mis eriti meeldib. Ta üllatub kui raul räägib talle Barutost ning teab Jaapani sumomaadlejaid, et Eestis on samamoodi neli aastaaega ning ta on sügavalt üllatunud kui raul ütleb, et ta hea meelega sooviks tagasi tulla tulevikus.

Ja kui rong läheneb Kobele, haarab mees põrandalt oma päevinäinud portfelli ja patsutab raulile õlale.

’Sa oled õnnelik inimene,’ ütleb ta oma vigases moonutatud inglise keeles. ’Sa oled palju reisinud ja sa elad suurepärases riigis ja sul on imeilus naine. Rohkem polegi mehel tema elus õnneks vaja ja mul on hea meel, et ma teid kohtasin.’  Ta kummardab  kergelt ja austavalt M-le ning astub Kobe perroonil rongist välja.

Himeiji loss.
Tund aega hiljem Himeijis rongijaamast väljudes on ilm suutnud vahepeal veelgi külmemaks minna. Jaapani rongijaamade juures on alati palju hoiukappe ning kuna raul ei ole vaimustatud mõttes et ta peaks päev otsa seljakotti kaasas tarima, libistab ta automaadi hambusse 500 jeeni ning mahutab nii enda kui M seljakotid kenasti kogu päevaks lukustatud hoiukappi.

Himeiji on väiksem mägede vahele peitunud linnake, mille peamiseks vaatamisväärsuseks on Himeiji loss. Loss on üks väheseid, mis on säilinud keskajast suuremate muutusteta ning hävinguta erinevalt näiteks Osaka lossist – isegi kui kogu Himeiji linn põles teise Maailmasõja ajal maha, jäi loss puutumata, paistes endiselt kaugele üle ümbritsevate põldude.

Himeiji loss on muljetavaldav. Kaitsekraavid keerutavad kõrgete kivimüüride vahel, säravvalgeks krohvitud lossiseinad paistavad kaugele. Kogu loss on ehitatud puidust, seda peavad üleval hiiglaslikud puitpostid. Kõik kaheksa korrust on täis peidetud nurgataguseid kust vaenlaseid rünnata ning relvaladusid, väiksed aknad lasevad sisse just parajalt päikesevalgust et näha vanadusest tuhmunud puitseinu.

Himeiji loss seestpoolt. Jalanõud võtad ära ja kannad kilekotis
kaasas. Põrandad on ka jube külmad.
Turiste on palju ja nende rajad on selgelt markeeritud, kõik liiguvad ühtlase voona ettenähtud marsruuti pidi lossi tippu, kust avanevad suurepärased vaated üle Himeiji linna ja seda ümbritsevate mägede, ning seejärel alla tagasi. Lossi ümbritsevad lisahooned, mis kunagi täitsid administreerivat ja laoruumide funktsiooni ja kus tänapäeval on väljapanek erinevate lossis
elanud inimeste ajaloost. Jalanõud tuleb traditsiooniliselt ära võtta ja neid valges kilekotis kaasas kanda, kuid põrandad on jääkülmad ning raul ja M liiguvad edasi, hüpates ühelt soojal päikeselaigult teisele.

Himeiji lossi nurga taha on ennast peitnud ka aedade kompleks, kus üheksa erinevat aeda on kujundatud vastavalt keskaegsetele põhimõtetele. Väikesed sillad viivad üle ojade ja tiikide, kus laisalt ujuvad erksavärvilised hiiglaslikud karpkalad. Bambussalud, jaapani vahtrad, lillade õitega lilled, samblalaigud, murusse paigutatud hallid kivi sulanduvad kokku üheks imeilusaks aiaks, kus raul ja M jalutavad kiirel sammul, kuna jube külm on.

Himeji aed
Peale päikeseloojangut seavad raul ja M sammud taas tagasi Himeiji rongijaama poole, sikutavad kapist välja seljakotid ning istuvad Kyoto poole viivasse rongi. Pimeduses vilksavad mööda tuled, kusagil on aimata mägede kontuure, ümberringi inimesed magavad ja raul sulgeb hetkeks silmad ja ärkab Kyotos kui M teda õlast raputab.

Kyotos on seekord raul ja M broneerinud omale väikese külaliskorteri Higashiyama piirkonnas. Enne sinnapoole jalutamist astutakse läbi kiiresti Kyoto lenujaamas paiknevast sushirongi-stiilis restoranist, kus neli valgetes kitlites kokka vahetpidamata lõiguvad kala, karpe, liha ning suunavad imehea ja värske sushiga täidetud taldrikud keerlema karussellilindile, kust kümned näljase inimesed neid söövad. Iga söögilaua juures on kraan kust tuleb keevat vett ja potsikud sojakastme, marineeritud ingveri ja rohelise macha tee pakkidega, söö niipalju sushit kui jaksad ning joo piiramatult teed peale.


Himeiji aed
Higashiyamasse jalutuskäik viib läbi väiksemate Kyoto agulite, kus inimesed kiirustavad õhtul koju ning populaarsete väikeste restoranide uste taga looklevad hiigelpikad järjekorrad. Raul ja M eksivad natuke ära ja ekslevad ringi väikestel hämaratel kõrvaltänavatel, sattudes seejärel taas liiklusest koormatud magistraalide juurde. Lõpuks, peale kolmveerand tundi hulkumist, seljakotid seljas, leiavad nad oma maja üles. Tuba on väike aga puhas,  väikese rõduga, kuhu külm tuul lumehelbeid kokku kannab. Vannitoas on jaapani stiilis vann – vann, kuhu mahud sisse parajasti istuma, seina sisse monteeritud väike televiisor. Seina ääres on erinevad prügikastid prügi sorteerimiseks , pisike köök ja pehmete linade ja tekkidega voodid.  Toas on samuti jahe ja kuigi raul proovib, ei suuda ta jaapanikeelse konditsioneeriga hakkama saada, nii et ta uinub, tõmmates ennast kerra kahe paksu teki all, saateks väljas keerutav vaikne tuul ja tasane linnamüra, seljas Taist ostetud püksid ja Filipiinidelt toodud t-särk . 

teisipäev, 5. detsember 2017

Narast

Raul ja M plaanisid Kyotos veeta kaks päeva. Lõpuks veedavad nad seal kolm ja plaanivad hiljem veel tagasi tulla.

Peale kolmandat päeva muutub Kyoto koduseks. Harjutakse ära laiade kõnniteede ja kitsaste tänavatega, kimonotes inimestega, õhtuse saginaga Teramachi ja Shin Kyogoku šoppamistänavatel ja sushikarussellidega, kus võib ennast mõnesaja jeeni eest värskest sushist ogaraks süüa. Raul proovib paar korda minna mängima pachinkot kohalikesse mängupõrgutesse – kasiinodesse, mis on täis suitsu, pintsakutes väsinud moega jaapanlasi närve puhkamas ning müntide kõlinat, mis masinatest välja voolavad, kuid kõrvulukustavalt mürtsuv popmuusika ajab ta sealt peatselt välja. Harjutakse ära äärmiselt mugava bussiliiklusega, õhtuste päikeseloojanguvaadetega templitele, tänavatel müüdavate müstiliste suupistetega ning tuhandete ja tuhandete jaapani turistidega, kes igal pool ringi sebivad.

Kuid reisides ei saa muutuda mugavaks ja kolmanda päeva õhtul seavad raul ja M tee taas rongijaama, et minna õhtuks Narasse. Raul maadleb natuke piletimüügiautomaadiga kuni see annab talle välja 830-jeenise metroo- ja rongipileti Kintetsu liinile  ning vähem kui tunni aja pärast astuvad nad Naras rongist taas välja.

Naras on hilisõhtu. Tühjadel tänavatel puhub lõikavkülm tuul ning ilm on külm nagu hundilaudas. Raul  ja M proovivad mis nad proovivad, aga kaasasolevatel fliisidel ja tuulejopedel on sama mõju nagu kalanahal ja külmus poeb sügavale kontidesse. Paarkümmend minutit tuleb jalutada hotellini ja selle jooksul korjab raul üles köha, nohu, kopsupõletiku, hingetorupõletiku ja veel mõned põnevad haigused, millele veel tõenäoliselt nimegi pole.

Todai-ji, lisahoone
Onyado Nono Nara on koht, kuhu raul ja M maabuvad paariks ööks Naras. Hotelli põrandad on kaetud vetruvate tatami-mattidega,  välisjalanõudes ringiliikumine on keelatud. Hotelli astudes tuleb panna jalanõud väikesesse lukustatavasse kappi, õue minnes võtad sealt ja paned jalga. Hotellis ringiliikumiseks ootavad toas pehmetes värvides laiad jaapani hõlstid, mis M-le sobivad suurepäraselt ja rauli seljas näevad välja nagu oleks ta vaevaga selga sikutanud oma põhikooli-aegsed riided. Õhtuti pakutakse all restoranis kõigile külastajatele tasuta portsjon suurepärast ramenit ja piiramatus koguses teed, kohvi, kakaod ja muid jooke ja aeglaselt, aeglaselt soojeneb raul üles.

Järgmise päeva hommikusöögi leiavad raul ja M hotelli lähedalt, astudes sisse esimesse ettejuhtuvasse väikesesse restorani millest nad mööda kõnnivad. Üks asi, mida raul on õppinud – pole vahet, kuhu sa lähed, toit on igal pool suurepärane. Äärmiselt keskpärane toit suvalises jaapani restoranis on märkimisväärselt kõrgema kvaliteediga kui Eestis olevad jaapani toitu pakkuvad parimad restoranid.

Valitud söögikohta astudes tabab rauli hetkeline üllatus, kuna tellimiseks on paigutatud ukse kõrvale masinad. Jaapanikeelsetes menüüdes piltide abil aeglaselt manööverdades suudab raul lõpuks tellida omale portsjoni riisi koos lisanditega, sisestada vajaliku rahasumma ning masin köhib välja väikese paberilipiku, millega minnakse esimese vaba laua juurde ja istutakse maha. Koheselt ilmub välja naeratav ettekandja, võtab lipiku endale ja mõni minut hiljem maabub rauli ees kandik hiiglasliku portsjoni riisiga, kotlettidega, misosupiga ning rohelise teega millest piisaks elevandile nii hommiku- kui õhtusöögiks ja mis on raulile maksnud natuke üle 7 euro.

Kofuku-ji pagoda
Süües piilub raul ümbrust. Nende kõrval istub jaapani vanapaar, väljanägemise järgi tublisti üle kaheksakümnesed kes aeglaselt ja väljapeetult söövad oma toitu. Hoolikalt luristatakse suppi, mõõdetud liigutustega toimetatakse söögipulkadega, toimetades kaussidest toitu suhu. Päid ei kummardata kausside kohale, vaid kauss tõstetakse näole lähemale. Teisel pool on noorpaar väikese lapsega, kus lapsele söödetakse pulkadega riisi ja liha. Eemal leti ääres istuvad ülikonnastatud kontoritöötajad kes kiirustades toitu sisse ahmivad, samal ajal lugedes lehte. Ukse kõrval olevate tellimismasinate juurde moodustub vaikne ja viisakas järjekord, inimesed ootavad kannatlikult oma korda masina juurde pääsemiseks ja siis vabanevaid laudu. Kõik toimub vaikselt, naeratustega, ettekandjate ja leti taga toimetavate kokkade vältimatu ja rõõmsahäälse irrashaimase ja arigato gozaimasihta saatel kui keegi söögikohta tuleb või sealt lahkub.

Nara on Kyoto ja Osakaga võrreldes pisike linn. Olles olnud enam kui tuhat aastat tagasi enne Kyotot ja Tokyot Jaapani pealinn on ta tihedalt täis erinevaid ajaloolisi hooneid ja iidseid templeid ja väikeseid aedu, mis on täis pooltaltsaid hirvi, kes on elanud seal juba aastasadu. Kunagi olid Nara hirved pühad loomad ja praegugi jalutavad nad vabalt ringi kõikjal kus soovivad. Kuna tänavatel valitseb endiselt arktiline tuul, ostavad raul ja M ostavad omale tänavalt sallid, mütsid ja kindad, pakivad ennast soojalt sisse ja suunduvad Nara parki.

Todai-ji peahoone
Nara park on täis erinevaid templi ja pühapaiku, neist suurim Todai-ji temple – maailma suurimaid puitehitisi, mis on ühtlasi koduks Daibutsule – maailma ühele suurimale Buddha kujule, mis kõrgub hiiglaslikuna üle sadade inimeste peade. Templi tagaosas on suure auguga puitsamba juures järjekord inimestest ja lastest – legendi järgi kui laps suudab ennast august läbi vingerdada, saavutab ta elu jooksul valgustatuse. Templisse viib lai tee, ääristatuna värvilistest puudest mis on täis jalutavaid, pikutavaid või tukkuvaid hirvi ja neid söötvaid ja pilte tegevaid turistide. Templi sissekäiku Nandai-moni valvavad kaks hiigelsuurt metsiku ilmega puitkuju, hoides nikerdatud rusikates relvi ja jälgides puitsilmadega külastajaid. Hirvi on sadu ning nad jalutavad häirimatult kõikjal inimeste vahel, turistidelt toidu väljapommimiseks aeg-ajalt sügavalt kummardades.  

M ostab ka endale paki küpsiseid ja proovib lähedaloleva hirvekarjaga lähemaid suhteid luua. Viis-kuus hirve kogunevad tema ümber, nosivad sekunditega ära M pakutavad küpsised ja seejärel proovivad natuke vabandava moega ka M ära süüa. Peatselt võib näha pilti, kus M püüab ennast hirvekarjast eraldada, samas kui paar looma ripuvad hammastega tema jope
M ja kitsed. Sekundid enne ärasöömist.
küljes ja teda närivad.

Napilt hirvekarja käest eluga pääsenud, sukelduvad raul ja M sügavamale Nara pargi rohelistesse, kollastesse ja punastesse sügavustesse. Ka see on koht kus võiks veeta päevi ning mida sügavamale parki, seda vähemaks jääb turiste. Templid, väikesed poekesed, mille ees pühivad kimonotes müüjad riisiharjadega sügislehti kokku, kusagil pargi sügavustes vulisevad ojad ning sügiseselt värvilise puu sulavad kokku üheks suurepäraseks elamuseks. Pargi tagumisest otsast leiavad raul ja M laia tee mis viib läbi iidse metsa täis kõveraid vanu sammaldunud puid, tee ümbritsetud sadadest kivilaternatest, mille vahel hiilgavad hirvede silmad kustuva päikese valguses. Tee lõpeb Kasuga Taisha shinto pühapaigas, mis on täis laternaid, mis ripuvad iga tala ja puuosa küljes ja mille aias kõrgub hiiglaslik tuhandeaastane küpress.

Pargist lõpuks väljudes selgub, et enamik poode Naras on juba suletud ning mõte osta koju suveniire maetakse kiiresti maha. Turistid külastavad Narat sageli vaid üheks päevaks, sõites siia hommikul Kyotost või Osakast ja õhtuks minnes tagasi ja seda on näha – juba kella seitsme-kaheksa paiku tühjenevad tänavad kiiresti ja elu hakkab vaikselt suikuma. Ühel tänaval, kus paistab veel märkimisväärselt palju elu, kaevab raul välja Vietnami restorani. Tundub küll mõneti kummaline süüa Vietnami phod Jaapanis, kuid raul, istudes rätsepaistmes tatamimatil restorani teisel korrusel akna ääres, lürpides häälekalt suurepäraselt maitsvat suppi, rüübates kõrvale kokteili, mille sisse on pandud värvi muutvad jääkuubikud ning vaadates all elaval tänaval sagivaid inimesi tunneb, et ta on hetkel oma eluga äärmiselt rahul.

Ja hilisõhtul suundub raul oma hotellis alumisel korrusel olevasse onsenisse.

Onsenid on Jaapani kultuuri lahutamatu osa. Olemuselt midagi spaa-laadset on nad ehitatud kuumaveeallikatele ja nendega on seotud hulk rituaale. Olles ülimalt populaarsed võib neid leida igast Jaapani otsast, mida vanem seda hinnatum. Kuna aga raulil ja M-l aega pole palju, et otsida üles mõningaid kuulsamaid onseneid, peavad nad seekord leppima hotelli omaga.

Kell on juba peale keskööd kui raul onseni ukse avab ja riided seljast koorib. Onsenis on kõik alasti, ujumisriided on keelatud. Riided paigutab raul väikesesse kappi, mille peal olev silt informeerib, et kui sul on väikseimgi tätoveering, siis on onseni kasutamine sulle keelatud – tätoveeringud seostatakse yakuzaga, kellega ei taha keegi tegemist teha. Riietusruumist viib lükanduks pesemisruumi, kus väikesed pesemisboksid on omavahel rinnakõrguste vaheseintega eraldatud. Pesemiseks istub raul väikese tumba peale ning hoolikalt hõõrub ennast puhtaks. Ta astub läbi ka saunast, kus lava on kaetud pehmete rätikutega ja seina sisse monteeritud televiisor näitab mingit Jaapani meelelahutusprogrammi.

Ning taaskord teinud läbi pesemisrituaali, astub raul õue, kus meeste onsen on eraldatud naiste omast paksu sammaldunud kiviseinaga. Kuumaveeallikas on ümbritsetud kividest äärisega, kusagil mängib vaikne muusika. Raul astub aeglaselt kuuma madalasse allikavette ning sirutab oma külmunud keha välja, pannes näo kuivatamiseks kaasa võetud tillukese valge pehme käterätiku kombekohaselt pea peale. Ruum on avatud, katuse asemel on tihedalt paigutatud poolviltu puittalad mille vahel pilgutavad tähed.


Ja nii raul hõljub kaalutult kuumas raualõhnalises allikavees, pea toetatud graniidist äärisele, selja taga pikk päev mööda imelist Nara parki jalutamist, tema külmunud kondid sulavad aegamisi ja ta pea kohal säravad tähed, tema kõrvus mängib mahe muusika ja kusagilt kaugelt eemalt kostab linnamüra ja mõtleb, et ta on enda peale uskumatult kade.

esmaspäev, 4. detsember 2017

Kyotost

Raul on üldiselt harjunud reisima ilma pikemalt ette planeerimata. Selles on omamoodi võlu kui sa ei tea, kus sa kahe päeva pärast oled, mingi adrenaliin, kui sa ei tea milline või kus on sinu järgmine ööbimiskoht. See on vabadus otsustada ja vabadus ka mitte otsustada ja lihtsalt vooluga minna ja teada, et ühel või teisel viisil asjad ikka lahenevad.

Paraku Jaapanis see nii ei tööta. Või noh, töötab, kui sul rahast pole kahju.

Raul ja M tulid Jaapanisse ilma eriliste plaanideta. Neil oli kolmeks ööks broneeritud Osakas ööbimine ja tagasilend kümme päeva hiljem Tokyost, kuid mis sinna vahepeale mahutada, seda enam ei viitsinud nad ette mõelda. Peale paari päeva Osakas saab aga väga selgeks, et päris nii see siin ei toimi.

Kiyomizu-dera
Esiteks on sügisel, mil lehed värvuvad kollaseks ja punaseks, valdav osa öömajasid broneeritud pikalt ette ning järelejäänud ööbimiskohtade hinnad toovad Kagu-Aasia hinnatasemega harjunud raulile pisara silma ja kummitava tühjuse tema pangakontole. Samuti eeldab planeerimist linnadevaheline transport – hulk sooduspileteid tuleb eelnevalt ette tellida või selleks, et need ära tasuksid, on vajalik mitme päeva jooksul pikemate vahemaade läbimine, mis aga taas eeldab ette planeerimist.

Viimaks istuvad raul ja M viimasel Osaka õhtul maha ning panevad reisiplaani paika. Esimene peatus peale Osakat on paar päeva Kyotos, peale seda liiguvad nad Narasse, kust lähevad edasi Himeijisse ning miskitmoodi peavad ennast siis toimetama sealt edasi Tokyosse. Tokyosse saamine on midagi, mis raulile tekitab natuke muret – shinkansen on küll kiire, kuid ühtlasi kallis. Lendamine Osakast
Okochi-Sanso villa
Tokyosse oleks tegelikult isegi odavam, kuid tülikam. Kasulikuks osutuks siin Jaapani raudteepass, mis pakub peaaegu piiramatu võimaluse sõita mitme päeva jooksul JR raudteedel, aga see pass tuleb tellida enne Jaapanisse tulekut ning samuti on see suhteliselt kallis ja ei pruugi ära tasuda ennast kui sa reisid vaid suuremate linnade vahel kus on võimalik reisida ka odavamate rongidega. On ka hulk teisi sooduspileteid mida võiks kasutada, kuid nende valik ja kümned eritingimused ajavad raulil juhtme kokku ja nii otsustavad raul ja M lihtsalt istuda esimese Kyoto poole mineva rongi peale ja tegeleda muude asjadega hiljem.

Osaka ja Kyoto vahel on tihe rongiliiklus ja Keihani liini mööda jõutakse sinna tsipake rohkem kui tunni ajaga, makstes pileti eest pisut üle 3 euro. Rong on tihedalt inimesi täis, aknast liigub mööda tihedalt väikeseid majakesi ning väheseid riisipõlde täis maastik, kusagil eemal on aimata mägesid.
Öömajaks on raulil ja M-l seekord hostelis eraldi tuba, mitte enam kapslid. Hostelisse saab traditsiooniliselt check-ini teha alles alates kella kahest. Niisiis jätavad raul ja M oma seljakotid hostelisse ja jalutavad Kyoto peale. Raulil on õnnestunud leida ööbimine Kawaramachis, südalinnas metroo- ja bussipeatuste lähedal, kus jalutuskäigu kaugusel on nii legendaarne geišade linnaosa Gion kui mõned templid.

Okochi-Sanso villa
Kyoto on olnud aastasadu Jaapani pealinn ning on selle kultuurikeskus veel tänapäevalgi. Leidnud lähedalolevalt tänavalt pisikesest pererestoranist kausitäie suurepärast ramenit, jalutavad raul ja M lähedalolevate templite poole. Kyotos on kokku üle 400 erineva templi ja pühamu ning kuigi raul ja M on plaaninud siin veeta mitu päeva, ei ole lootustki et na neid kõiki näeksid.

Kyoto tänavad on täis erksavärvilistes kimonotes inimesi, kes kõnnivad valdavalt tumedates toonides tavapäraseid sügisjopesid kõndivate jaapanlaste. Kimonoid saab rentida peaaegu igalt tänavanurgalt, neid kannavad nii jaapanlased kui ka vähesed lääne turistid kes massides silma hakkavad. Renditud kimonoga templitreppidel selfiede tegemine paistab olevat Kyoto peamisi meelelahutusi. Kõrged inimesi täis sillad viivad üle madala Kamo jõe, kust on näha kaugel sinetavaid mägesid, jões on näha suuri karpkalu laisalt ringi ujumas.



Chion-in ja Marutama park
 Kaks päeva veedavad raul ja M kõndides läbi lõputuna näivate templite, üks imelisem kui teine.

Yasaka pühamu ja Chion-in tempel mis on mõlemad peitunud Marutama parki, mis särab kõikides sügisvärvides. Park on täis väikeseid tiike, templikesi ja nurgataguseid, kus hunnitutes sügisestes värvides võib leida sadu jaapani vahtraid eemal turistide massidest. Fushimi Inari Taisha pühamu on pisut eemal kesklinnast, kus tee viib läbi tuhandete punaste väravate, mille on annetanud aegade jooksul jaapani ettevõtted, et see tooks neile õnne. Mäe otsa viiv tee on kilomeetreid pikk ja vähesed jõuavad üles, saateks kirkad oranžid toonid ja vaated üle Kyoto. Tofuku-ji tempel, mis on hiiglaslikud puitehitised
Fushimi Inari Taisha
punaste vahtralehtede taustal ning mille ümber võib lõpmatult jalutada imeilusates sügistes puudesaludes ja aedades. Kiyomizu-dera tempel, kust avanevad suurepärased vaated üle linna. Arashiyama bambussalu kus rohelised bambused hõõruvad tuules üksteise vastu. Arashiyama juures peidab ennast imeline Okochi-Sanso Villa - aed, mille ehitas tuntud Jaapani tummfilminäitleja ja mis on kõige ilusam aed kus raul iialgi käinud on, kus kivised teed, väikesed puhkemajad, lillepeenrad ning värvikirevad puud on perfektses sünkroonis, loomaks tunne, nagu kõnniks ringi mõnes pildiraamatus. Aia sisse on peidetud väike teemaja, kus võid imelises sügiseses ümbruskonnas juua rohelist teed ning mõelda elu üle. Raul istub ja mõtleb, peamiselt keskendudes küsimusele, et mispärast elab ta Eestis ja mitte Jaapanis.

Üldiselt järgivad kõik templid ja pargid sama süsteemi – kui astud sisse, pead rinda pistma tohutute inimmassidega ja tänavamüüjatega, kuid mida edasi ja sügavamale parki sa liigud, seda vähemaks jääb inimesi ja seda ilusamaks lähevad vaated. Kyoto ühistranspordisüsteem on samuti üles ehitatud väga mugavalt, kus sisuliselt iga olulisema templikompleksi juurde viib buss 230 jeeni eest, samuti maksab kogu päeva kehtiv piiramatut bussisõitu võimaldav pilet ainult 500 jeeni, ehk natuke alla 4 euro.

Okochi-Sanso villa
Õhtuti jalutavad raul ja M geišade linnaosas Gionis. Päeval on tegemist turiste täis linnaosaga, kus liiguvad inimeste hordid väikeste vanade puitmajade vahel. Õhtul aga on tegemist vaiksete kitsaste tänavatega, mille keskel lasta endal ära eksida, vaadates väikeseid restorane, poekesi, kohvikuid ja teemajasid. Mõnikord võib näha tänaval kõndivat valge näoga päris ehtsat geišat, kes liigub ühelt kohtumiselt teisele, tema järel hulk kiljuvaid turiste kes klõpsivad temast fotosid nagu hullunud paparatsid. Geišad üldjuhul ei tee enda poolt tekitatud kaosest väga välja, kõndides ujuval kõnnakul mööda turistidest ning kadudes mõnda väikesesse teemajakesse järgmisele kohtumisele. 


Kyotos võiks veeta päevi ja nädalaid ja sellest ei oleks piisavalt.

reede, 1. detsember 2017

Osakast

Hommikul oma kapslist välja ronides näeb raul esimese asjana ühisruumis väsinud nägudega  jaapani noori, kes endiselt õpivad. Kas nad on siin istunud kogu öö või lihtsalt ärganud raulist varem, seda ei tea ja raul suundub ajama hommikusi tegevusi.

The Dorm Hostel Osaka on iseenesest odav hostel – raul on suutnud sinna ööbimise saada talle ja M-le kolmeks ööks kokku vaevalt 100 euro eest. See, et tegemist on odava kohaga, ei tähenda Jaapanis aga et tegemist oleks halva kohaga. Kvaliteedistandardid Jaapanis on sootuks teisest ooperist kui raul mujal Aasias on kohanud.

Kogu hostel kiiskab puhtusest. Wcsse minekul on ukse ees sussid, mida pead tõmbama sisenedes jalga. Kusagil pole märgata tolmukübetki ja hosteli paar töötajat käivad kõik pinnad valgete lappidega üle iga paari tunni tagant. Samamoodi on puhtad ka wcd ja duširuumid, peeglitel pole näha plekkigi.

Jaapani WCd on omaette vaatamisväärsused ning The Dorm pole selles osas erand. Puuduvad tuledelülitid – tuled süttivad kui sa wcsse astud. Potikaas tõuseb üles automaatselt, prill-laud on soojendatud, wcs mängib veevulinast ja linnulaulust  koosnev vaikne muusika. Vesi tõmmatakse peale automaatselt, samuti sulgeb automaatselt ka potikaas. Täiendavalt kui keegi ei soovi kasutada paberit, on puhastamiseks erinevad võimalused igasuguste veejugade näol, mida on võimalik reguleerida sõltuvat mis soost sa oled ning millega sa täpsemalt poti peal oled tegelenud.
Raul astub wcst välja, tundes sügavat respekti jaapanlaste vastu.

Varahommikul on saabunud ka pakk hostelisse mida raul on oodanud – kaasaskantav wifi ruuter. Kuna Jaapanis on keerukas saada telefonile kohalikku SIM kaarti on enamasti soodsam rentida kaasaskantav wifi, mis annab ligipääsu internetile sisuliselt igas Jaapani otsas. Ruuteri kohaletoimetamiseks läheb paar päeva, mistõttu raul tellis selle ära juba Bruneis vegeteerides, makstes selle eest ca 45 eurot kogu nende Jaapanis viibitava perioodi eest. Google maps, Google translate ja muud reisiäpid teevad Jaapanis reisimise märgatavalt lihtsamaks ja sellega varustatult tunneb raul ennast piisavalt enesekindlalt et minna ja hakata vaikselt Osakaga tutvuma.

Väljas sajab külma vihma ning raul ja M kössitavad oma kergetes fliisides ja tuulejopedes, püüdes säilitada iga vähimatki soojaraasu. Borneo ja Brunei lõõskavad kuumused on jäänud mälestuseks. Inimesed sõeluvad edasi-tagasi, hüpates vahepeal läbi väikestest poekestest ja liikudes kitsastel tänavatel koos aeglaselt sõitvate autodega. Kõik kannavad pea kohal läbipaistvaid vihmavarje ning raul märkab üllatusega, kui õhukeselt on jaapanlased riides – kontoriametnikud ilma igasuguste mantliteta, pintsakuhõlmad lahti, koolilapsed lühikestes seelikutes, sääred paljad. Ainuüksi nende vaatamisest tunneb raul, kuidas ta saab kopsupõletiku.

Esimene samm on leida kusagilt hommikusöök ja seejärel minna vaatama Osaka lossi.

Hommikusöök leitakse lõpuks lähedalt tänavalt väikesest restoranist, mis pakub lõunapakkumisi. Lõunapakkumised on restoranides saadavad valdavalt kella 11.00 ja 14.00 vahel ning need on sageli Jaapani kohta odavad. Uksed on peaaegu eranditult lükanduksed, sageli nupuga mida pead avamiseks vajutama või siis pead seisma spetsiifilises kohas, näiteks astuma uksematile, peale mida uks läheb automaatselt lahti. Kuna sellega harjumine nõuab aega, võib üsna sageli näha lääne turiste, kes püüavad meelt heites mõnda ust lahti sikutades, pingutusest näost punased ning sugugi aru saamata, miks need sindrima uksed ei avane.

Irrasshaimase!’ kõlab kõrge häälega tervitus ettekandjatelt kui raul ja M astuvad restorani sooja õhku, peitu väljas kallava vihma eest. Restoran on sööjaid täis, inimesed kandmas nii ülikondi, kleite kui pidulikke traditsioonilisi kimonoid.

Kiiresti juhatatakse nad istekohtadele ruumi tagumises otsas ja paigutatakse nad istuma vastu letti, mille taga kolm kokka askeldavad. Kõigil kokkadel on seljas valged kitlid mille alt paistab lumivalge särk ja lips, nende pea ümber seotud peapaelad. Kiiresti tuuakse nende ette ka menüüd, mis on jaapanikeelsed, kuid tellimise teeb äärmiselt lihtsaks tõsiasi, et iga toidu juures on foto toidust. Samuti on peaaegu kõigis restoranides välisukse kõrval plastmassist maketid pakutavast toidust, et oleks aimu mida restoranis pakutakse ilma menüüd vaatamatagi.

750 jeeni eest – 5.50 eurot – tuuakse rauli ja M ette suur kandikutäis värsket sushit, mille valmistavad leti taga olevad kokad paari minutiga, samuti kausiga misosupid ning väikeses topsis olev kollane ollus, mis meenutab tardunud klopitud muna. Samuti on saada piiramatus koguses rohelist teed – niipea, kui teetass saab tühjaks, ilmub välja pisike jaapani naine kannuga ja savist tass täidetakse uuesti kuuma teega.

Raul neelab oma toidu alla mis maitseb imeliselt ning mõtleb, et talle võib niimoodi Jaapan päris meeldima hakata. Vahepeal piilub ta ka teiste sööjate poole et näha, kuidas käituda – kuidas paigutada söögipulkasid lauale kui neid parajasti ei kasuta, kuidas süüa misosuppi ilma lusikata, kuidas kasta sushit sojakastmesse. On palju, mida ta teab – raul on Jaapani kultuurist lugenud päris palju – kuid üks asi on lugemine, teine asi reaalselt selles keskkonnas olemine.

Toidu eest maksnud – arve esitatakse leti ääres istudes enamasti kohe koos toiduga koka poolt ning see tuleb maksta üldiselt restorani ukse kõrval oleva leti taga – astuvad raul ja M taas Osaka jahedasse õhku, kus õnneks vihmasadu on vahepeal jäänud vaiksemaks, ja sukelduvad avastama Osaka vaatamisväärsusi. Neid jäävad saatma restoranipersonali hüvastijätu- ja tänuhüüded – kui külaline restoranist lahkub, siis teda tänavad külastuse eest valjuhäälselt kõik korraga, nii ettekandjad kui kokad.

Osaka on iseenesest suur linn, kus võib veeta päevi. Ta pole hiiglaslik lahmakas nagu Tokyo ning temas pole sellist kultuurilist sarmi nagu Kyotol, kuid nende paari päeva jooksul mis raul ja M veedavad Osakas, harjub ta sellega päris ära.

Osaka loss.
Nad veedavad pikalt aega Osaka lossis, mis on Jaapani ajaloos üks kõige olulisemaid ehitisi. Kunagi ehitas selle Toyotomi Hideyoshi – üks kolmest mehest (esimene oli Oda Nobunaga, kolmas Tokugawa Ieyasu), kes ühendasid Jaapani. Hideyoshi on üks kõige legendaarsemaid mehi Jaapani ajaloos – talupoeg, Oda Nobunaga sandaalikandja kes tõusis Jaapani ühendajaks ja võimsaimaks meheks peale seda kui Oda Nobunaga mõrvati, ja ehitas hiiglasliku Osaka lossi et kaitsta oma pärandit ja järeltulijat – millest küll ei olnud palju abi kui Tokugawa Ieyasu mõned aastad pärast Toyotomi Hideyoshi surma võimu haaras.

Kuigi loss on ajaloo jooksul hävitatud, on see taastatud ning tehtud muuseumiks, mis on täis jaapanlastest siseturiste, kes viisakalt liiguvad väljapanekust väljapanekuni. Lossi tipust avanevad suurepärased vaate linnale ja ümbritsevale pargile, lossi ümber keerlevad kraaksudes sünkmustad kaarnad kes täiesti alatult tühjendavad oma soolikaid kaunilt värvitud katusekividele. Lossi ümbritsevad sügavad kaitsekraavid ja kõrged müürid, müürikividel peal märgid, milline Jaapani perekond on olnud vastutav kindluse selle sektsiooni ehitamise eest aastasadu tagasi. Tuul ja vihm on küll märke kõvasti lihvinud, kuid neid on endiselt näha kui piisavalt pead väänata. Lossi taga on ka park kuhu pääseb väikese lisatasu eest mis on täis kuldkollaseid ja erkpunaseid jaapani vahtraid ning
kus maapind on kaetud värviliste langenud lehtedega ning raul jalutab seal ja mõtleb, et esmase kogemuse põhjal võib väita, et Jaapan sügisel on üks ilusamaid riike kus ta kunagi käinud on.


Jaapanis on veel üks huvitav asjaolu mis puudutab turistiks olemist – siin on meeletu kogus igasuguseid sooduspileteid, mis kehtivad konkreetsetel liinidel konkreetsel päeval või mingitel spetsiifilistel tingimustel. Raul ja M saavad kogu päeva sõita tasuta metroos, olles külastanud Osaka hiiglaslikku akvaariumit ja vaateratast, kust avanevad suurepärased vaated üle õhtuste linnatulede ning üsna hirmuäravatavad vaated alla läbi gondli klaaspõranda.

Õhtud veedetakse väikestes restoranides süües ja saket juues või linna elavamatel tänavatel ringi jalutades. Raul õpib selgeks restoranitavad, mis sageli on ritualiseeritud ning kus tuleb väga kasuks väikseimgi jaapani keele oskus ja Google abil raul püüab viimast kiiresti laiendada, proovides erinevaid sõnu erinevas kontekstis – mõnikord teenides laia naeratuse, mõnikord kergelt segaduses oleva pilgu. Toiduportsjonid on sageli väikesed ning midagi tellides küsitakse, mitu portsjonit sa soovid – üks, kaks või enam. Ploomivein – umeshu – serveeritakse alati külmalt suure koguse jääkuubikutega. Saket on võimalik tellida soojendatuna või külmana, soojendatult juuakse seda enamasti sügisel või talvel. Rohelist teed saab alati piiramatult ning vett soovi korral samuti. Suppide kõrvale sageli ei tooda lusikaid – loogika on et pulkadega sööd supi sisu ära ja seejärel paned pulgad lauale viisakalt horisontaalselt laua servaga, haarad kahe käega kausist ja valjusti luristades jood ära puljongi. Ettekandjad on üldiselt väga tähelepanelikud, aga nende kutsumiseks pole vaja midagi muud kui püüda nende pilku ja öelda sumimasen – vabandage mind.

Raul kõnnib, istub, sööb, naeratab, kummardab ja imeb jaapani kultuuri endasse nagu suure kõhuga habetunud käsn.

Dotonbori.
Ja õhtul täitub inimeste ja valgusega Osaka ööelu süda Dotonbori, mis on täis värve, helisid, lõhnu, restorane, kohvikuid, baare, ööklubisid ja muud. Dotonborile koguneb pool Osakat, või vähemalt nii tundub, jalutama, sööma, naerma ja pilte tegema. Tänavat ääristavad pisikese restoranid ja tänavatoiduputkad, mille raul proovib kõik ära kuid leiab, et Jaapani tänavatoit pole vist päris tema jaoks, kui ta järjekordselt on ostnud paar takoyakit - pallikest mis näevad eemalt vaadates välja isuäratavad, kuid mille sees peidavad ennast poolvedela muna sees kaheksajala kombitsad. Siiski on siin ka väikeseid kõrvaltänavaid, kus väikesed putkad müüvad suurepärast ramenit ning erinevaid snäkke, mis maitsevad imeliselt.



Ja Osakas veedetud teise päeva lõpuks, istudes oma pisikeses kapslis, muust toast teda eraldamas paks kardin, uneleb raul, käed pea all, vaatab poleeritud puidust lakke ning mõtleb, et Jaapan hakkab talle vägagi hinge pugema.

Teekonnast Jaapanisse

Rauli üllatus on suur, kui Brunei lennujaamas Air Asia väravas kaalutakse kõik käsipagasid üle.

Üldiselt AirAsiat ei ole kunagi kõigutanud kui keegi hiilib lennukisse lubatust suurema kaaluga pagasiga. Bruneis aga paistab, et nad võtavad seda asja tõsiselt ning raul sügab natuke kukalt – nii tema kui M seljakottide kaal on hiilinud lubatust kõrgemaks.

Niisiis polegi muud kui nad võtavad hetke enne kontrollist läbiminekut et asjad ringi pakkida. Natukese aja pärast lähenevad raul ja M pagasit kaaluvale morni moega tädile, seljas joped ja fliisid, taskus Bariost ostetud kohalikud soolasilindrid ja vihmavarjud, pükstetaskud täis topitud tehnikavidinaid ja sokke ning põuetaskust välja turritamas läpaka laadimisjuhtme ots. Pagasit kaaluv tädi vaatab rauli pagasit ja siis teda ennast ja irvitab. Raul irvitab vastu ja ta lastakse pardaleminekualasse, kus ta istub viisakalt maha ning topib kõik seljas olnud tavaari kenasti kotti tagasi.

Kümme tundi ja üks vahepeatus Kuala Lumpuris hiljem maanduvad raul ja M Osakas. Air Asia X kauglend, mille raul on nillinud natuke alla saja euro Kuala Lumpurist Jaapanisse on  üllatavalt mugav. Pardal puudub küll igasugune meelelahutussüsteem ja toitlustus ja muud mugavused, kuid pole midagi mida kaasavõetud Kindle, paar tahvlit šokolaadi ning Borneole lennust pärit Scooti  tasuta saadud kollane tekk ei suudaks lahendada.

Raul ja M astuvad Osaka lennujaamast välja ja satuvad kaosesse.

Üldloogika on, nagu ikka, üsna lihtne. Leia transport lennujaamast oma hostelisse, mine magama ja järgmine päev hakka ümbruse avastamisega tegelema.

Paraku olles Jaapanis värskelt maandunud, on raulil märkimisväärseid raskusi hostelisse saamisega.

Lennujaamast viib Osaka kesklinna mitu rongi, kuid tänu hilisele tunnile mõned neist ei tööta ja teised on kallid. Raul kõnnib ühe kaardi juurest teise kaardi juurde ja püüab millestki aru saada, aga näkää. Ingliskeelseid materjale on vähe, rongiliinide kaardid on jaapanikeelsed ja internetti ei saa. Raul tuuritab edasi-tagasi kuid kell muudkui tiksub viimaste linna minevate rongide lahkumiseni ja lõpuks on ta sunnitud tegema erakordset.

Ta on sunnitud minema ja rääkima kellegagi kusagil leti taga.

Õnneks on raul selleks valmistunud. Ta on uurinud reisiraamatuid ja lugenud netist ja pähe õppinud mõningad lihtsamad jaapani sõnad. Ta teab, et võiks kergelt kummardada kellegi vanemaga rääkides ja neile öelda konnichiwa – tere. Ta teab et enamik jaapanlasi ei oska inglise keelt ning et ta peab keskenduma, et nende käest abi saada ning et hea oleks kui oleks käepärast paber ja kirjutusvahend, kuhu saaks siis vestluskaaslane vajadusel juhised kirja panna. Ükskõik mis, aga on alati vajalik jääda viisakaks ja väljapeetuks ja tänada – arigato on sobiv, või siis domo arigato või arigato erinevate lõppliidetega mis näitavad formaalsust.

Niisiis valib raul välja igavleva moega onu Hankyu rongiliini leti taga ja läheneb, sikutades räpasest üleõlakotist välja märkmikku.

Könbönvöh,’ ütleb raul viisakalt ja kuna ta on lähenemiskiiruse valesti valinud, põrutab ta põlvega valusalt vastu letti, oiatab valjusti ja pillab kaks nädalat temaga kaasas olnud ning märkimisväärselt määrdunud märkmiku otse mehe nina ette lärtsatades maha.

Leti taga onu naeratab viisakalt ning nihkub raulist vaevumärgatavalt kaugemale.
’Kuhu te soovite minna?’ küsib ta perfektses inglise keeles.

Raul tuustib oma märkmikus, lehitsedes määrdunud lehekülgi, mida katavad kiiresti kribatud blogimärkmed, erinevatel aegadel kotis kantud toitude jäätmed ning Borneo džunglitest pärit muld, liiv ning surnud putukad. Onu leti taga põrnitseb seda õudusega.

’Shinsaibashi,’ pomiseb raul lõpuks, leides metroopeatuse, mis peaks olema nende hostelile kõige lähemal.

Onu leti taga noogutab, vuristab kiiresti ette juhised ja lükkab rauli poole paar kuuesaja-jeenist rongipiletit ja viipab teda selja taga olevate väravate poole.

Arigthankou,’ pomiseb raul ja nad seavad sammud väravate poole. Tagasi vaadates näeb raul, kuidas leti taga onu puhastab valge lapiga letti, mille peale raul enne nõjatus.

Hankyu liini rong ei ole päris shinkansen – jaapani kiirrong – vaid pigem tavaline linnalähirong, mis vaikselt kolisedes sõidab Osaka poole. Osaka lennujaam asub jupp maad linnast väljas tehissaarel ja linna sõidab ligi tunni. Rong on täis natuke eksinud malailasi ja hiinlasi maailma eri otstest, kes kõik põrnitsevad kramplikult käes olevaid nutiseadmeid, et leida üles oma peatus. Peatused vilksavad mööda, valdavalt kõik kirjad jaapani keeles, kuid on märgata ka ingliskeelseid lauseid ja raul tunneb kergendust.

Mida lähemale jõutakse Osakale, seda enam paistavad vaguniakendest sisse linnatuled. Neoonvärvid sähviva, autosid liigub tänavatel üsna vähe. Väikesed majad asenduvad tasapisi suuremate korterhoonetega ja valgustatud büroodega, kus aknad on valgustatud ja läbi klaaside on näha valgetes särkides mehi istumas arvutite taga vaatamata hilisele õhtutunnile.

Kiire ümberistumine Namba jaamas ning veel lühike metroosõit hiljem ronivad raul ja M lõpuks Shinsaibashi metroojaamast maa peale õhtusesse Jaapani ööõhku. Ilm on külm ja tibutab jahedat sügisvihma ja raul püüab pugeda sügavamalt oma sooja fliisi sisse. Ümberringi on tänavad täis
neoonsilte kuid enamik poode on juba uksed sulgenud, lahti on vaid 7-11nid ja muud väikesed poed mis paistavad olevat lahti ööpäevaringselt. Inimesi on üsna vähe tänavatel ja need, kes on, kiirustavad vihma käest varju alla.

Hostel leitakse eriliste probleemideta mõni tänav eemalt. The Dorm Hostel Osaka on keskmise suurusega hostel mis on peitnud ennast Osaka ühe kõige elavama linnaosa hoones teisele korrusele, seinad on kaetud raamatutega ja ühisruumis olev pika laua ümber istuvad vaikselt jaapani noored kes söövad riisipalle ning paistavad õppivat, nende ümber laiali erinevad vihikud ja raamatud.

Olles ennast sisse seadnud väikestes kapslites kus teistest vooditest eraldab sind kardin, hüppab raul kiiresti läbi ka kõrvalolevast 7-11nist kus haarab ka endale ja M-le õhtusöögiks kaasa paar riisipalli ning ilma pikemata keritakse oma kapslitesse magama.


Ja kogu öö näeb raul unes Bariot.

kolmapäev, 15. november 2017

Bruneist

’Allahu akbar,’ kõlab imaami madal hääl kuldvalge mošee kõlaritest üle kuumavpalava linna. 

On keskpäev Bandar Seri Bagawanis, Brunei Darussalamis. Darussalam tähendab tõlkes iseenesest rahulikku kodu või midagi sarnast ning kogu riik tõepoolest kiirgab rahu ja vaikust – kuid mingi kummalise alatooniga.

Raul ja M jõudsid Bruneisse peale südantrebestavaid hüvastijätte Sara ja Tine ja Stepheniga, peale viimast käeraputust Nickiga Miri lennujaamas. Viimasel Bario hommikul nuttis ka taevas rauli ja M lahkumise pärast, kallates ohtralt halli ja jahedat vihma ning pisikese Mirisse suunduva moosiriiuli väljalend hilines taas. Miris tundis Bario tunduvalt leebema kliimaga harjunud raul nagu teda kärsatataks leeklambiga, kuid sellele vaatamata leiti üsna kiiresti Bruneisse minev buss ja sinnani jäänud aeg löödi igavledes ja Bariot igatsedes Starbucksis, kus hiiglaslikud ameeriklased liitrite kaupa vahukoorelattesid rüüpasid.

Mirist Bruneisse sõit võttis kolme tunni ligi ja piirist pääsesid nii raul kui M lihtsalt nagu Hanno Pevkur rahastamisskandaalist. Brunei piirivalvur, kelle pealagi oli raseeritud ja õlitatud ning läikis säravalt nagu kristalllühter, põrnitses natuke aega rauli ja M passe, lõi sinna ükskõikse näoga templid sisse ja oligi asi ühel pool.

Tee Brunei piirilt pealinna Bandar Seri Begawani on ääristatud valgete ehitiste, tuliuute autode ja õnneliku moega lastega. Mets tee ääres paistab olevat enam-vähem puutumatu ja silma ei hakka ühtegi palmiistandust, teed on siledad ja laiad. Bandar Seri Begawani jõudes säravad kõikjal erksad tänavatuled ning mööda sõidetakse hiiglaslikest kuldsetest mošeedest, nende fassaadid valgustatud vikerkaarevärvides.

Ühtlasi on Bendar Seri Begawan väga igav linn. Kuigi raul, sügavalt masendunud Bariost lahkumise pärast, veedaks hea meelega päeva mitte midagi tehes oma hotellitoas, kibeleb M siiski linna avastama ja sügavalt ohates ajab raul ennast püsti. Linnas käiakse läbi mošeed ja kaubanduskeskused ja jalutatakse jõe ääres. Raul maksab paadimehele ühe Brunei dollari, et too viiks nad Kampong Ayeri – maailma suurimasse vaiadele ehitatud linnaossa mida kutsutakse mõnikord ka Aasia Veneetsiaks, kuid mis paistab üldiselt koosnevat mõnede teretulnud eranditega poolmädanenud ehitistest, kus elab endiselt hulk inimesi ja vähestes tühjades majades mängivad hallid pärdikud. Hulk aega veedetakse muuseumis, kuhu Brunei sultan, kes on valitsenud seda väikest riigikest juba üle viiekümne aasta, on koondanud kokku hulga talle aastate jooksul tehtud kingitusi, valdavalt relvad, maalid, portreed, kalliskivid ja veel palju muud. Õhtusöögiks leiab raul toiduturu Tamu Seleralt, kus rohelised puud kaarduvad üle toiduputkade ning grillide suits hõljub meeldivalt ringi, kuid kus ühtlasi tõmmatakse ta haledalt lohku ja kasseeritakse võiga praetud krevettide ning raulile Floresel nii armsaks saanud indoneesia bakso eest vähemalt kolmekordse hinna.

On õiglane öelda, et raul on Bruneis pisut pettunud. Ta teab ka selle riigi muid probleeme – seda, et riiki valitsevad sharia seadused ja sultanil on sisuliselt piiramatu võim. Ta teab, et alkoholi tarbimise eest saadakse siin nelikümmend piitsahoopi ning teise kalda mehed ja abielurikkujad loobitakse seaduse järgi kividega surnuks. Samas on tänavad on täis rõõmsaid inimesi ja lapsi, kuldsed mošeed säravad kõikjale ning elu tundub ilus – kuid kusagil selles käib läbi mingi alatoon, millest raul ei suuda täpselt kinni hakata, kuid ta tunneb üsnagi rõõmu, kui ta peale kaht ööd Bruneis veetmist avastab ennast taas lennujaamas. Seda isegi vaatamata tõsiasjale, et lennujaamas kaalutakse üle ta pagas ning raul peab minema lennukisse, seljas pooled ta kaasavõetud riietest ning igast taskust turritamas välja veel midagi rasket, et mahtuda Air Asia ettenähtud kaalupiirangusse. Teda ei morjenda isegi see, et tema ees istuv kodanik haarab kramplikult oma peatoest kinni ja säilitab surmahaaret kogu reisi jooksul, pakkudes raulile suurepärase võimaluse kahe ja poole tunni jooksul detailselt tutvuda tema küünealustega.

Ta on rõõmus, et saab Bruneist ära, ning ees on ootamas taas uus riik, kus ta pole varem käinud.
Kuid vahest polegi niivõrd oluline see, kas Brunei raulile meeldis või mitte. Tema jaoks on tegemist sootuks olulisema verstapostiga – Brunei on viimane riik rauli armastatud Kagu-Aasias, kus tal oli nüüd veel käimata. Oh, kindlasti ei saa öelda, et raul oleks käinud kõikjal – siin on avastamist veel aastateks. Tal on käimata suur osa Myanmarist ning lahmakad Taist, temast on puutumata Malaisia poolsaare-osa, ta on üksnes nuusutanud Indoneesia ja Filipiinide hiiglaslikke saarestikke, ta tahaks sõita mootorrattaga läbi Vietnami ja Laose kaugemate kohtade ning seilata Borneol Sabahi osariigis alla mööda Kinabatangani jõge ja ronida Kinabalu mäe otsa. 

Sellele vaatamata on raul õnnelik, et ta on vähemalt midagi näinud kõigist nendest riikidest. Kunagi 2013. aasta veebruaris astus ta koos H-ga välja Ho Chi Minh City lennujaamast ja sõitis kesklinna läbi linna tulede, lonksates otse pudelist viskit mida pakkus talle juhuslikult nende reisikaaslaseks sattunud naine. Sel hetkel, väsinult nõjatudes vastu autoust ning viski põletamas ta hingetoru, ei osanud raul veel aimatagi, et selle reisi jooksul kaotab ta Aasiale osa oma südamest ja et see oli esimene samm tema pikal Kagu-Aasia retkel, mis viib teda järgnevate aastate jooksul läbi Vietnami, Filipiinide, Singapuri, Laose, Tai, Myanmari, Kambodža, Indoneesia, Ida-Timori, Malaisia ja nüüd lõpuks ka Brunei. See on olnud teekond, mis on kestnud aastaid ning neelanud rauli säästud ja puhkusepäevad. 

Kuid nüüd, istudes taas punase Air Asia lennuki pardal ja suundudes Kuala Lumpurisse ning sealt edasi Jaapanisse, on raul kindlam kui kunagi varem.

Iga sekund sellest ajast ja iga sent rahast, mis ta on kulutanud Kagu-Aasias, on olnud seda väärt ja kui ta saaks midagi muuta, ei muudaks ta mitte kuraditki. Kogemused, mis ta on saanud ja lood, mida leidnud ja millest terve hulk on kirja pandud siin blogis, on hindamatud nii raha kui aja mõttes.
Ja kindlam kui kunagi varem on ta ka selles, et tõsiasi, et ta on külastanud kõiki Kagu-Aasia riike, on vaid üks ebaoluline vaheetapp tema reisides. Kagu-Aasia tõmme ei ole vähenenud ja isegi nüüd, lennates Jaapani suunas, vastu sootuks teistsugustele kogemustele ja seejärel mingi hetk taas ka koju, teab ta, et ta tuleb siia tagasi, ikka ja jälle.

Siin on endiselt liiga palju lugusid, mida jutustada.

teisipäev, 14. november 2017

Bariost (2)

Bario on imeline.

Raul ja M veedavad Barios kaks toredat, rahulikku ning mitte millegi erilisega sisustatud päeva.

Kuigi uni läheb ära varakult kukkede kiremise peale, ei teki kummalisel kombel raulil alati vääramatut soovi kukkedel kael kahekorra käänata. Midagi on vist Bario meeldivalt lõhnavas õhus, mis pehmendab närve ja nüristab servi. Kuuldes kuke kiremist ei söösta raul rusikaid raputades välja, vaid avab silma, noogutab mõttes kukele, suleb silma ja magab edasi. Häirimatult, vaatamata kõigile kuke edasistele meeleheitlikele ponnistustele.

Olles ennast korralikult välja puhanud veeretab raul ennast voodist välja ja läheb vaatama, mida head on Stephen hommikusöögiks neile kokku küpsetanud – ja see on alati imeline. Stepheni maja rõdult avaneb suurepärane vaade ümbritsevatele Bario mägedele ja raul tunneb, et ta võib neid imetleda päevi, kui mitte nädalaid, nõjatudes mugavalt toolile ja rüübates aeg-ajalt teed. Kui teetass on tühjenenud, on kuidagi märkamatult jõudnud juba kätte lõuna, milleks Stephen taaskord valmistab midagi imelist – valdavalt nuudlid erinevate taimedega, magustoiduks värsked grenadillid – ja siis polegi muud kui oodata õhtut või jalutada ümbruskonnas ringi. Pärastlõunal üldiselt aga saavad raul ja M lõpuks jalad
alla ning koos Saraga suunduvad nad ümbruskonda jalutama. Nick on läinud oma teed – võtnud ette 12-kilomeetrise jalgsimatka Pa’Lungan külla, kus plaanib ööbida.

Bario on väike küla, kus kõik tunnevad üksteist. Inimesed naeratavad vastu tulles. Metsadest tulevad välja jahimehed, vööl matšeete, käes pikk terasotsaga oda, jalge ümber keerutamas väikesed jahikoerad. Ümbruses rohetavad erkrohelised riisipõllud ning vulisevad tumeda veega kraavid, kus aeg ajalt mulksatab ja lööb sabaga midagi suurt ning siis külamehed püüavad seda suurt sealt õngede ja kahvadega välja sikutada.

Raul ja Henry ja palju kohalikku õlut
Õhtud veedetakse kohalikus baaris, juues õlut ning mängides piljardit Sara ja kohalike meeste Davidi ja Henryga. David on just ostnud omale uue kauboimütsi ja kannab seda uhkelt ning laulab kõlavalt karaoket üle baari. Ta on eluaeg töötanud naftafirmades ja tegelenud naftapuurtornidega Lähis- idas ja USAs, kuid nüüd on jäänud pensionile ja kolinud tagasi Bariosse. Henry on mõni aeg tagasi matnud oma naise ning tunneb ennast üksildaselt ning tavaliselt alustab baaris õllejoomist lõuna paiku. Tal on hulk lapsi ja lapselapsi, kes kõik töötavad kas Kuchingis või Miris, aga eriti on ta mures oma Austraalias elava 25-aastase poja pärast, kes kartvat naisi ning pole omale juba nii küpses eas endiselt naist leidnud. Päikeseloojangul voogab mägedest alla Bario orgu valge udu, mille loojuv päike värvib kuldseks ja punaseks ning seejärel varjab pimedus mäed.

Õnneks on Henry ühtlasi Stepheni naaber ja kui raul on lootusetult ja haledalt kaotanud kõik piljardimängud, viskab ta turistid baarist koju oma vana autorondiga. Auto käib tal käes vinka-vonka ja kipub pidevalt kraavi sõitma, kuid Henry hinnangul on tegemist mootori veaga. 

Ja hilisõhtutel istutakse veel edasi terrassil, juuakse teed ning lahatakse maailma mureprobleeme. Nende paari päevaga muutub Sara nii raulile kui M-le lähedaseks sõbraks, kellega kõigest rääkida ning sageli lööb kampa Tine. Teisel päeval jõuab oma matkaradadelt tagasi ka Nick, kes Pa’Lungan külla jõudes avastas, et kõik 100 külaelanikku on metsa otsustanud minna ning jätnud külasse vaid paar vana meest, kellest keegi ei rääkinud inglise keelt, kuid kes siis leidsid talle siiski mingi magamisaseme ööks. Nendel õhtutel juuakse ära kolossaalne kogus teed, samas kui Bario mägesid katab õhtune pimedus ja igaöine vihm ladistab vaikselt vastu plekk-katust ning turistide jutuvada ning hele siiras naer kajab kaugele.

Bario on imeline. Kui poleks lolli peaga ostnud lennupileteid kusagile kuramuse Jaapanisse, oleks raul ja M seal praegugi.