neljapäev, 25. mai 2017

(Järjekordsest) reisi lõpust

Reisi lõpud on alati nukrad.

Raul hulgub sihitult päeva ringi Balil Sanuris, juues arbuusimahla, lugedes raamatut ning uidates ringi rannal ja linnas. Rannad ja baarid on täis lääne pensionäre ning õhtuti täituvad tänavad lärmavate inimestega. Vahetevahel on kohalikud seadnud ennast sisse tänaval, kõmistades trumme, kuid need helid kaovad üldise peomüra alla. Raul vaatab seda kõike kõrvalt. Ta igatseb tagasi metsadesse ja mägedesse ning väikestesse rohelistesse küladesse. Ta vaatab mõtlikult pilte vulkaani otsa ronimisest ja sõrmitseb kirevat sarongi, seda siiski selga panemata.

Lõpp on käega katsuda ja kojuminek terendab ees liigagi lähedal ja enne, kui raul arugi saab, istub ta taas taksos, suunaks Bali lennujaam. 

Kodutee on pikk. Üheksa tundi istub raul Dohasse lendavas lennukis, tema kõrval magamas kaks hiina tüdrukut kes mõlemad suudavad kadestamisväärselt magada kogu teekonna, samas kui raul suudab silma looja lasta vahest pooleks tunniks. Kaheksatunniseks vahemaandumiseks Dohas virutab raul lennukist kaasa teki, leiab lennujaamas vaikse nurgakese ning tukub seal mõned tunnid enne, kui võtab ette järgmise, kuuetunnise lennu Helsingisse.

Helsingi lennujaamast sadamasse hüppab raul taas rongi peale. Rongis tekib WC ukse taga järjekord – inimesed koputavad, kuid seest kostab ainult mingit kahtlast jauramist ja ust lahti ei tehta. Raul imestab küll et mis värk on, kuid tal on oma reisilõpumõtetega liiga palju tegemist et põnevat fenomeni lähemalt uurida.

Ja enam-vähem täpselt kolm nädalat peale teeleasumist astub raul taas välja Helsingi rongijaamast. Avaneb lõpuks ka WC uks, kust tuigerdab välja turske mees, jope peale õmmeldud Eesti lipp, kummaski käes longeropurk. 

Ilm on peaaegu sama külm kui oli mõni nädal tagasi ja raul surub käed sügavale fliisi taskutesse. Puud pole endiselt viitsinud lehte minna. Vene keelt kõnelev kodanik karjub ’Tševo suka bljät?’ oma telefoni. Kiirustav naine tõukab rauli oma teelt, nii et ta peaaegu kukub. Mere ääres reelingule nõjatuv härrasmees röhitseb valjult.

Raul kõnnib selle keskel sadama suunas ja mõtleb, et ta tahab tagasi Aasiasse. Ta mõtleb seda kogu tee, kui Vikingi laev sõidab Tallinna suunas ning see mõte heliseb tal peas ka kui ta astub Eesti külma ja vihmasesse õhku - kuid siis ta ohkab ning lükkab reisimõtted peast. Lõpptulemusena on kodusolek ju ka vaid üks etapp - patareide laadimine, raha kogumine, koduste seltskonna nautimine - ja siis, kui aeg on käes, tuleb taas ära lipsata lennuki peale ja kaduda mõneks ajaks silmist.

Ja niisiis mu sõber kes sa seda reisikirja loed, terimakashi et olid minuga need mõned nädalad. Mulle meeldiks mõelda, et oli huvitav lugeda seda reisikirja, nii nagu minul oli põnev seda kõike läbi teha ja Aasia lugusid siia kirja panna. Indoneesia ja Timor-Leste on erakordsed - mul oli privileeg ja siiras rõõm külastada draakoneid ja ronida elava vulkaani otsa, suruda kätt kuningal, kõndida valgetel, kuldsetel, roosadel ja mustadel randadel, kohtuda suurepäraste inimestega ja leida uusi sõpru ja ma loodan, et ka sinul on samuti kunagi võimalus külastada neid imelisi kohti.

Mina mõneks ajaks nüüd puhkan kodus, kasvatan hoovis porgandeid mille vesirotid mingi hetk kindlasti ära söövad, tukun napi Eestimaa suvepäikese all, lahendan igapäevaprobleeme - kuid alati, iga hetk tean, et ma lähen taas Aasiasse tagasi. Siis, kui ilmad lähevad vihmaseks ja sügiskülm poeb kontidesse, sikutan ma taas kord välja oma sinise seljakoti, loobin sinna sisse Filipiinidelt ostetud särgi ja Taist toodud püksid, Laosest hangitud mütsi, Kambodžast toodud käevõru, viskan õlale Timor Lestest kaasa võetud õlakoti, lehvitan hüvastijätuks ning asun taas teele. 

Terimakashi - ning sügisel, mu sõber, kohtume taas.

neljapäev, 18. mai 2017

Dilist

Dili on väike mereäärne unine linnake, mis poeb raulile kiiresti naha vahele.

Ei saa öelda, et Dilis oleks palju teha. Siin on muuseum, mis eksponeerib Timor-Leste vabadusvõitlust - 23 aastat verevalamist, mille käigus kaotas Ida-Timor 25% elanikkonnast, kuid võitis lõpuks iseseisvuse. Siin on hulk tänavaid, kuhu on peitunud poed, erinevad abiorganisatsioonid ja inimesed, kes müüvad müstilisi vidinaid ning toidulette grillitud sealiha ja kookospähklitega. Siin paistab alati päike, uimaselt kõnnivad enamasti vanemapoolsed Euroopa immigrandid ning saalivad ringi rollerid ja suured tumendatud klaasidega džiibid.

Raul ja Arnulfo uurivad linna koos läbi kahe päeva jooksul. Nad rendivad rattad – hiiglaslikud mölakad, mille rehvid on sama paksud kui rauli autol. Rattad kätte saades kontrollivad nii raul kui Arnulfo oma rattad üle ja mõlemad on rahul – ratastel ei ole ei parimate Aasia traditsioonide kohaselt ei käigusüsteemi ega pidureid. Dili liiklus on suhteliselt rahulik võrreldes valdava osa muu Aasiaga ja kogu linn paikneb peaaegu kogu ulatuses ranna ääres ning rand on täis jalutavaid, istuvaid ja naervaid kohalikke ja hõiklevaid toidu- ja kookospähklimüüjaid.

Raul ja Arnulfo sõidavad mööda mereäärt. Ilm on soe, päikesepaisteline, meri sinetab, valged lained laksuvad randa ja pritsivad sõitjaid märjaks. Kõige suuremate lainete keskel on üksik surfar, kohati istub rannas mõni üksik turist või igavlev kohalik, kuid muidu on rannad inimtühjad ja kuldsed. Mõni kilomeeter linnast eemal on künkatipus hiiglaslik Kristuse kuju  - Cristo Rei, tee sinna on täis ehitatud erinevaid religioosseid väikesi nišikesi, kus kujutatakse Kristuse teekonda ristilöömiseni. 

Üleval kuju juures on vaade üle kogu Dili, koos juba traditsiooniliste sissetrambitud teeradadega, mis viivad järskudele kaljuservadele kuhu minna ei tohiks, aga kuhu kõik ikkagi ronivad pilti tegema.
Kuju tagant on võimalik minna ka mööda kitsast märkamatut treppi allapoole teisele poole, kus laiutab inimtühi rand, kus sinised lained on rannale kuhjanud meeletus koguses plastikprügi.

Raul ja Arnulfo kolavad mööda randu ja erinevaid väikesi matkaradu, sõidavad oma logude ratastega kõrvaltänavatel ning tuustivad läbi erinevaid söögikohti ja lahkavad Aasiat ja Euroopat, erisusi ja sarnasusi. Ühtlasi avastab raul, et mitte ükski sularahaautomaat Dilis ei aktsepteeri tema pangakaarti ning kui ta on seda paaris kohas edutult proovinud, otsustab Swedbank et aitab jamast, ning blokeerib rauli pangakaardi ära. Raul heidab natuke meelt, kuid Arnulfolt saadud laenuga ning seljakotipõhjast välja kraabitud igaks juhuks kaasa võetud teisele pangakaardile ta lootusetult nälga ei jää.

Muud huvitavad kohad paiknevad Timor Lestes asuvad kõik väljaspool Dilit kuid raul, kes on piisavalt juba seigelnud, otsustab, et jääb paikseks ning veedab need paar päeva lihtsalt linna peal ringi jalutades ja päikest ning vaikset unist linnakest nautides.

Õhtud mööduvad hostelis istudes ja teiste turistidega juttu ajades. Raul näeb, kuidas Kim kohtleb oma töötajaid – niipea, kui need hetkeks seisma jäävad omavahel rääkimas, on Kim kohal neid tagant utsitamas, et nad ei molutaks. Kim üldiselt käitub nagu kolonialist ja raul mõtleb vaikselt, et ega see vist nii hästi ei lõpu, kuna töötajate pilgud Kymi suhtes on mürgised.

Viimasel õhtul istub raul üksinda hosteli üldruumis ja loeb raamatut. Lee kiigub võrkkiiges ja tukub. Arnulfo on lehvitanud hüvastijätuks ning lahkunud koju Singapuri, võttes enne raulilt lubaduse, et ta läheb talle sügisel külla. Robert räägib vaevaga inglise keelt purssivale imeilusale portugali tüdrukule, kuidas ta on elus kõike proovinud – igat värvi naisi, igat värvi narkootikume, igat liiki toite ja üldse kõike mis talle ette on juhtunud. Ameeriklane Joseph Minnesotast lamaskleb oma raamatuga diivanil. Elekter on enamiku päevast ära olnud ja alles hiljuti tagasi tulnud, nii et ruumis on lämbe ja rauli särk kleepub selja külge.

Keegi sebib ta varbaste juures, raul vaatab alla ja rehmab ta varbaotsal istuva hiidprussaka minema. Kunagi tekitasid need satikad hirmu, praeguseks on need muutunud igapäevaosaks. Prussakas ronib rauli selja taga mööda seina üles ja piilub üle ta selja, et mida ta loeb.

Samal hetkel lüüakse välisuks lahti ning sisse tormab üks hosteli töötajatest – suurem kohalik tumedanahaline naine, kelle peale Kim on päeval karjunud. Naine on raevust peaaegu sinine ja ta möirgab üle kogu otseli ’Kus on Kim?’.

Kõik on vaikne, kuni taganttoast tuleb haigutav Kim ja küsib naiselt, et mida too teeb, et ta on ju vallandatud.

Naine röögatab ning hüppab paari sammuga Kimi juurde. Ühe käega haarates Kimi kõrist, lahmab ta teise käega Kimile vastu nägu, ise mõurates, et see hostel on talle nagu pere ja et Kim on maailma inetuim vana mõrd. Kim püüab taganeda ukse taha, naine lööb aga ukse jalaga lahti ning jätkab rünnakut kuni jooksuga teised töötajad suudavad ta Kimi juurest ära tirida ning välja visata. Naine läheb, hüvastijätuks hüüdes veel et ’näeme sind väljas!’ ning kõnnib minema.

Turistid jälgivad seda kõike huvitatult, Robert rehmab käega et see on üsnagi tavapärane asi siin, ning elu läheb edasi. Kim näeb välja natuke raputatud kuid läheb peatselt edasi magama katkestatud uinakut.

Kaks päeva Dilis saavad läbi kiiresti ja enne kui raul arugi saab, on ta tänaval püüdmas taksot lennujaama. Lõpuks viskab rauli lennujaama kohalik poiss oma iidvana kollase Nissaniga. Lennujaama jõudes poisil muidugi vajalikku vahetusraha ei ole, kuid kui raul pakub rõõmsameelselt välja, et maksame siis lihtsalt vähem, ilmub posi katkiste taskute sügavusest välja ka paras kogus vahetusraha. Dili lennujaam on pisike urgas kus raul oskab minna läbi turvakontrolli ja juba lennujaama ainukese väravani enne kui talle meenub, et peaks võtma immigratsioonist ka väljasõidutempli ja kõnnib rahumeeli tagasi välja, kus igavlev piirivalvur istub pisikeses märkamatus putkas ja lööb raulile templi passi.

Ei saa öelda, et Dilis viibimine oleks kõige seikluslikum osa reisist – kuid Dili on kena väike ja unine koht kus veeta mõned päevad, nautides päikest, merd ja leida uusi sõpru enne, kui taas suunduda vastu uutele avastustele. Samas selleks korraks on ka rauli seiklused lõpetatud – ta on taas teel, kuid seekord mitte avastams uusi kaugeid nurgakesi maailmas.

Seekord alustab raul pikka teed tagasi koju.

kolmapäev, 10. mai 2017

Teekonnast Timor-Lestesse

Kell seitse pidi raulile järgi tulema buss ja Vladimirile tema ojek. Mitte väga üllatuslikult ei ole kumbagi.

Raul proovib küsida erinevate inimeste käest, et kas nad teavad midagi bussist ja saab vastuseks hulga entusiastlikke noogutusi, mis on küll varjutatud selge lootusega, et kui piisavalt kaua noogutada, siis äkki loll bule läheb ära. 

Loll bule aga ei lähe. Lollil bulel on vaja minna bussi peale.

Või noh, tegelikult ta ei tea kas on vaja ikka minna. Raul on tegelikult natuke kummalises olukorras.
Nimelt kõik materjalid, mida raul on lugenud, väidavad, et mööda maad raul ei saa Timor-Lestesse sisse. Vajalik on taotleda eelnevalt viisa, mille jaoks on vaja 30 dollarit (mida Raulil pole), passipilte (mida raulil pole), täita ja printida avaldusvorm (mida raul ei saa teha), printida välja pangakonto väljavõte (mida raulil ka pole) ja viia need kõik Kupangi (kus raul ei ole) Timor-Leste saatkonda ja oodata mõned päevad (mida raul teha ei saa). Isegi kui kõik see ära teha, siis ütlevad targad raamatud, et mööda maad saavad Timor-Lestesse sisse ainult portugallased ja indoneeslased (raul ei ole ka kumbki).

Seda, et nii peab tegema, väidab nii tol hetkel loetud Eesti välisministeeriumi kodulehekülg, Timor-Leste välisministeeriumi kodulehekülg, kõik Lonely Planeti raamatud mida raul on lugenud ja seda ütles ka Eben, kes ühtlasi andis soovituse, et raul võib ikkagi proovida, et üldiselt valged inimesed lastakse üle. Juhul, kui ei lasta, siis ta võiks proovida välja paista valgem või siis pakkuda kellelegi altkäemaksu, mida küll raul sooviks võimalusel vältida.

Teisest küljest – raul kuulis Kupangis Edwini käest, et Schengenis olevad EL riigid peaksid saama riiki sootuks viisata, näidates selle kinnituseks mingeid indoneesiakeelseid dokumente millest raul mõhkugi aru ei saa.

Seega siis on raul otsustanud selles küsimuses selguse majja tuua ning tema plaani võib kokku võtta umbes nii et ’lähen sõidan kaheksa tundi piirile ja vaatan kas saan üle ja kui ei saa, noh, eks ma siis tulen tagasi või midagi, või, noh, küllap mõtlen midagi välja äkki vist, ah vahet pole äkki tuleb bussis mõni hea idee.'

Nüüd on aga raul olukorras, kus kahe jalaga kipub lonkama juba plaani esimene ots – leida buss piirile.

Lõpuks, peale poolt tundi inimeste käest pärimist ja noogutamist saab raulil villand. Ta haarab lähimal oleval tüübil (koristaja) nööbist kinni ja nõuab kedagi, kes räägiks inglise keelt. Koristaja aktiveerub ja ähvardab leti taga olevaid uimaseid noormehi harjaga, kes pudenevad laiali ja lõpuks tuleb üks neist tagasi pikajuukselise kurja vanema tädiga, kes pursib paar sõna inglise keelt.

Mitte eriti üllatuslikult on Eben lasknud kõik asjad üle. Raul saab teada, et hotelli juures ei peatu bussipoegagi, et tuleb minna hoopis kohalikku reisibüroosse ja sealt kõigepealt pilet osta mis tundub tegelikult täitsa loogiline. 

Reisibüroo on kilomeetri jagu eemal ja raul mõtleb kõigepealt kõndida, kuid hotelli väravas on Vladimir hulga ojekijuhtidega vaidlemas, kõik karjuvad ja Vladimir karjub vastu. Raul läheb ja võtab ühe ojekijuhi omale et saada kiire sõit linna, maksab ühele poisile 5000 ruupiat ja ronib pisikesele skuutrile, mis tema raskuse all raksub ja vajub nii maadligi, et ümberringi olijad hirnuvad naerda.

Viimane käesurumine Vladimiriga – vaatamata pikkadele vaidlustele on Vladimiril hea süda ning tema ja raul lahkuvad suurepäraste sõpradena -  ning raul vurab ojeki tagaistmel all-inna, klammerdudes ratta külge ja püüdes mitte pea ees maha lennata.

Tuleb välja, et kuigi reisibüroos istuv vana hiinlane ei mõika sõnagi inglise keeltkeelt, on tema lapselaps parajasti külas ja see tõlgib ilma probleemideta. Raul saab omale kiiresti bussipileti, öeldakse et buss tuleb poole tunni pärast ning tal palutakse istet võtta ja oodata natuke. 

Mööda suravad motikad ja rattad ja autod ning bemod, millest kostev tümps on metsik ning millede külje turritavad igasse ilmakaarde teravad antennid nagu siiliokkad. Raulile tuletatakse ka koduste poolt meelde, et tal on täna sünnipäev ja informeeritakse teda viisakalt, et üldine arvamus on, et raul on oinas, et ta oma sünnipäeval istub kusagil karuaanuses ja ootab bussi.

Raul mõtleb, et oinas ta võib küll olla, kuid keset Aasia eikusagilt bussiootamine oma sünnipäeval on kummaliselt sümboolne ja sobib suurepäraselt kokku rauli mina-pildiga.

Peale tund aega ootamist saabub lõpuks ka tema buss. Bussis on neliteist istekohta millest on hõivatud vaid pooled, nii et ruumi on laialt. Küll aga okupeerib igasuguse vaba ruumi metsik kõrvakilesid purustav  tümakas, mille bassid on timmitud sellisele tasemele, et iga trummilöögiga jätab rauli süda löögi vahele ja põrand võppub.

Samas on ka logus kirjeldamatult lärmavas bussis mööda ilusat Aasia maastikku sõitmine rauli sünnipäeval kummaliselt sobivalt sümboolne.

Mäed on rohelised, tee käänuline, suur osa teest on eelmisel päeval läbi sõidetud kuna buss suundub kõigepealt Kefemenanu poole ja siis sealt edasi. Tunnid kuluvad ja raulil on palju aega mõtisklemiseks.

See on rauli järjekorras viies reis Aasiasse. Ta on käinud Vietnamis, Filipiinidel, Singapuris, Laoses, Tais, Myanmaris, Indoneesias. Esimene reis oli 2013, nii et ta on täitnud viie aasta jooksul suure hulga oma puhkusest sellega, et on hulkunud ringi erinevates kaugetes kohtades, seljas katkised ja sageli kahtlaselt aromaatsed riided, kannatanud külma ja kuuma, söönud imelisi toite ning siis need mõningatel juhtudel kiiresti väljutanud ebameeldivate haigushetkede jooksul. Ta on kogunud elamusi ja sõpru ning mälestusi aastateks ja kulutanud reisimiste käigus piisavalt raha, et selle eest osta omale korralik elamine, selle asemel et endiselt kodutuna ringi rännata üürikorterite vahel.

Kuid raul ei kahetse ühtegi hetke sellest ajast, mis ta on Aasias veetnud.

Aasia on olnud ja endiselt on rauli suurimaid armastusi. Ta on reisinud paljudes kohtades, Euroopas ja väljaspool, kuid Kagu-Aasia on see, kus ta tunneb ennast sama hästi kui kodus, turvaliselt, õnnelikult. Ta tunneb siin reegleid ja mõistab toime tulla kogu selle kaosega mis tema ümber alati tekib ning päeva lõpuks on tal alati – alati - näol naeratus.  Kui vääramatult tuleb aeg minna tagasi koju on ta alati õppinud juurde midagi uut, kasvanud taas natuke ning ta pole kunagi sama inimene, kes on Tallinnast lumesajus sandaalides teele asunud.

Ja see on ka põhjus, miks raul on siin, oma kolmekümne viiendal sünnipäeval, istumas lärmakas bussis Aasia tagumises otsas, sõitmas vastu tundmatusele.

Ja kuigi temaga ei ole kaasas inimesi, keda ta armastab, on ta kohas, mida ta armastab ja teeb midagi, mida ta armastab.

Piiripunkt on Atatpupust natukene edasi ja sinna jõutakse peale viietunnist reisi. Vahepeal on tehtud peatusi väiksemates linnades ja raulil on õnnestunud ühe sellise peatuse käigus omale osta kilo banaane, mida ta on rahulolevalt bussis närinud et päris nälg kallale ei kipuks. Kõigi käest korjatakse ära passid, kirjutatakse üles nende numbrid. Raul ootab, kas tõstetakse ta bussist maha, aga paistab et mitte.

Lääne-Timori piiripunkt on kena uus ehitis, laiudes sädeleva sooja mere kaldal. Mägedest on alla tuldud ja temperatuur on vastav ning bussist välja astudes on raulil minutiga seljas särk läbimärg. Ümberringi lärmavad inimesed, kes püüavad leida kedagi, kelle pakke mõnetuhande ruupia eest piiripunkti vedada. Raul hiivab oma seljakoti selga ja hakkab astuma.

Lääne-Timorist saab ta välja eriliste probleemideta. Natuke põrnitsetakse tema dokumente, palutakse täita mõningad paberid ja siis lüüakse väljasõidutempel passi ja viibatakse ta edasi ning raul ongi Indoneesiast väljas eikellegimaal.

See on ühtlasi kõige ilusam eikellegimaa kus raul on kunagi olnud. Valge liivaga kaetud rand, sügavsinine meri, teisel pool kõrgumas rohelised mäed. Raul  tekitab kõndijates märkimisväärset elevust – on ilmselge, et pole just palju valgeid kes sedamööda on käinud. Raul satub rääkima imeilusa Indoneesia tüdruku Vivienaga, kes läheb esimest korda Timor Lestesse ning esitab raulile hulgaküsimusi maailma kohta ning naerab nakatavalt, silmad täis elurõõmu.

Timor Leste pool peab raul taas täitma hulga pabereid enne, kui ta lastakse edasi. Raul seisatab mõtlikult ukse ees, kus on silt ’Visa on Arrival’ ja mõtleb, et kas peaks küsima sealt, aga siis otsustab et parem juba õudne lõpp kui lõputu õudus ja läheb otse piirivalvuri leti ette. Ta ootab, kuni tuleb tema aeg oma punane ja viisata pass ulatada kurja näoga idatimorlase kätte, mõeldes, et nüüd saab selgeks, kellel oli õigus, kas kogu internetil ja kahel ministeeriumil või pisikesel pruunil mehel Kupangi mere kaldal.

 Piirivalvur põrnitseb pikalt rauli passi ja sirvib seda. Lõpuks vaatab raulile otsa.

’Estonia yes?’ küsib ta.

Raul püüab välja näha väga valge ning noogutab.

Piirivalvur vaatab rauli, noogutab, lööb rauli passi suure templi ning viipab ta edasi.

Raul astub kümme sammu edasi, laseb oma seljakoti läbi skännida ning astub klaasuksest välja, nüüd juba Timor Leste kõrvetavkuuma päikese kätte.

Bussid ootavad natuke eemal piiripunktist tulevad inimesi. Natuke logumad ja seekord muusikata, kuid bussijuht on vähemalt käinud Sigatüüka Eriti Peast Segi Autojuhtide koolis ning ta on selle lõpetanud kiitusega. Tempo on hingemattev, tee olematu, üks valearvestus ning tee on potentsiaalselt laipu täis, kuid see ilmselgelt juhti ei morjenda. Ta paneb ette järjekordse suitsu, karjub vahepeal mõlemas käes olevasse telefoni, samas kui buss sööstab edasi, sees sada kakskümmend või enam.

Kogu tee Timor Leste pealinna Dilisse võtab veel viis tundi, kuid see on imeilus tee. Kogu tee kulgeb mööda rannikut, nii et vasakul on alati sügavsinine meri, vastu peegeldumas vastu sinine taevas ja päikesekiired ning paremal on külad, mets, hallid mäed.

Dilisse sissesõidul on päike loojumas. Kohe linna servas algavad grillide suitsud, liivarand on täis jooksvaid ja harjutavaid inimesi. Rollerid ja autod sõidavad läbisegi ja liiklus on tihe – pilt, mis on Lääne-Timoris veedetud aja jooksul kippunud ununema. Majad on madalad, kannavad hiinakeelseid silte, palju on pooleliolevaid ehitisi. Tänavad samas on laiad ning paistab, et ükskõik kuhu poole ka ei pöörata, on kusagil meri ees.

Ükshaaval lahkuvad reisijad bussist, raulile noogutades, kuni bussijuht hõikab raulile, et ta tuleks ja istuks tema kõrvale ja juhataks, kuhu tal on vaja minna. Raul lähebki ning Google kaartide abil leitakse kõrvaltänavalt üles Dili backpackerite urgas, kuhu raul on plaaninud mõneks päevaks maanduda.

Hosteli ühisruumis istuvad lääne turistid, loevad, kirjutavad, vedelevad niisama – rohkem valgeid, kui raul on kogu reisi jooksul ühes kohas koos näinud. Talle tuleb vastu hosteli omanik Kim – austraallane, kes mõni aeg tagasi otsustas Timor Lestesse kolida ning tegeleb turistidega ja igavusest mõtles püsti panna ka seljakotirändurite urka. Raul juhatatakse ka tema ühikatuppa, mis on juba täis, välja arvatud kipaka nari kõige kõrgem korrus. Toas surub ta kätt sealsetel olijatel – tõsine ja vaikne argentiinlane Juan ning naervate silmadega Singapuris elav filipiino Arnulfo.

Kuna reis on olnud pikk ja raul vajab hädasti dušši, leiab ta vajaliku ruumi elamise kaugemast nurgast. Kiiresti riided seljast visanud astub ta duši alla ja keerab kraani lahti.

Otse liustikult pärit jääkülm vesi pahiseb hooga raulile otse vastu kõhtu ning paneb ta hinge ahmima. Sipeldes, püüdes libedal ja pikki musti juukseid täis kahhelkivipõrandal mitte kukkuda, haarab raul segistist, et seda kõrvale suunata. Segisti jääb talle kätte ning laialipuistatud vee asemel sulandub jääkülm vesi kokku üheks mõrvarlikuks vooks, mis pahiseb vastu rauli, et siis lennata üle kogu toa laiali. Raul pillab segisti ja haarab kraanist, mis aga tuleb küljest ära.

Lõpuks, peale mitmeminutilist vaevlemist veega, mida lahutab jäätumisest vaid kübeke, õnnestub raulil kontrollimatu veevoog sulgeda ja kuidagi ikkagi ka pesta ja ta mõtleb, et ka see on tegelikult päris sümboolne.

Pestud, viimane puhas (kaenla all suure auguga) särk seljas, istub raul maha ühistoas ja võtab omale taldrikutäie praetud nuudleid. Õhtu veedab ta Kimi, Arnulfo ja Juaniga rääkides, lugusid vahetades ja naerdes. Arnulfo on lõpetanud just kogu Kagu-Aasia ringi, ta on käinud igas siinses riigis ja nüüd tähistab enne tagasilendu, et naasta oma programmeerimistööle Singapuris.  Juan elab Kupangis ja on siin ainult viisajooksul. Liitub ka srilankalane – pruun poiss, kes räägib ülivõrdes oma kodumaast ja kutsub rauli külla. Vahepea astub läbi seitsmekümneaastane austraallane Robert, endine ajakirjanik Hong Kongis kes abiellus kohaliku aafrika päritolu ja kolme lapsega naisega et saada elamisluba ning kelle elu oli tore, kuni ta naine talle kahvliga kallale tuli. Peale seda nad küll lahutasid, kuid ta adopteeris naise noorima tütre ja nüüd kasvatab teda üksinda Tüdruk, ilus tumedanahaline erksaloomuline laps jookseb samamoodi ringi ning suhtleb vabalt turistidega. Õhtul lõpus astub ligi puhtaksaetud põskedega mees, kes rauli nähes laialt naeratab ja talle käe ulatab – Lee, Edwini juures Kupangis esimesel päeval kohatud endisest sõjaväelasest britt on oma habeme maha ajanud ja leidnud Dilist koha, kus müüakse sinihallitusjuustu ja tema silmad säravad.

Ja nii õhtu läheb Dili Central Backpacker's ühikas, täis vaikset sõbralikkust ja reisi- ja muid jutte, kuni raul teeb vea ja mainib, et tal on sünnipäev, mis vääramatult lõpeb sellega, et kogu hosteli rahvas laulab talle pimendatud toas palju õnne sünnipäevaks, samas kui srilankalane kannab talle lauale põleva küünlaga koogi.

Ning kui nii võtta, siis ka see on  väga sümboolne. 

teisipäev, 9. mai 2017

Lääne-Timorist (2)

Öösel kuninga külalistemajas magada on jahedavõitu, niiskus trügib sisse igast ukse- ja seinapraost. Raul mässib varbad sarongi sisse ja sikutab kotist välja sooja fliisi, kuid ikkagi on natuke märg olla. Samas kui päike tõuseb ja minna niiskete riietega õue, siis need auravad natuke ja kuivavad õnneks ära. Kõik muud seljakotis olevad riided muidugi ei kuiva, ning raul kahtlustab, et mõningad T-särgid sügavas kotipõhjas on välja arendamas esmast iseseisvat liikumisvõimet.

Üldiselt on mägedes on kunagine kuumus jäänud mälestuseks – on küll soe, kuid mitte palav. Ärgates vaatab raulile vastu juba Vladimir, kes ütleb, et ta on öö otsa mõelnud asjadest, millest eile sai räägitud ning ta täna sooviks asju edasi arutada. Raul ohkab ja nõustub, kuid seab tingimuseks, et alles peale hommikusööki, mis koosneb praetud maapähklitest ja banaanidest ja tassist kohalikust kohvist.

Mõned tunnid jalutatakse veel ringi ja nauditakse kuninga külalislahkust. Näidatakse kohalikku käsitööd ning kuidas asju valmistatakse. Laiad puuvõrad pakuvad meeldivat varju ja kogu küla on puhas, hooldatud ja meeldiv, inimesed – eranditult kuninga pereliikmed – kutsuvad turiste suurima heameelega oma igapäevaelu vaatama.

Raske on lahkuda – Boti on küla, kus võiks veeta veel mõnda aega.

Küla juurest üles minev tee on küll endiselt lagunenud, kuid vihmasadu pole seda oluliselt hullemaks teinud. Vaevaga suudab Farkas auto olematut teed mööda üles ronida, isegi kui midagi põhja all kogu aeg kõlksub, raksub ja vist ka kukub ära. Farkase tumedal otsaesisel pärlendab higi kui ta mängib siduri ja gaasiga nagu maestro ja auto undab, kuid roomab üles.

Kui džunglist ollakse välja jõudnud, algab pikk autosõit Kefemenanu linna ja seejärel Tamkesi küla poole. Tamkesi on viimane küla mida vaatama minnakse, seejärel sõidetakse tagasi Soe ja Kupangi poole. Tee on kena ja rahulik ning Farkas võtab välja müstilisi kiiruseid, et seejärel järsult pidurdada, vältimaks inimese või looma vääramatut mõrva. Lapsed ja täiskasvanud  lehvitavad ja hõiklevad ja jooksevad autole järgi, samas kui raul ja Vladimir vaidlevad et kas nõukogude ajal oli elu parem või mitte.

Aegamööda koorub välja ka miks Vladimirile teema nii hinges on. Liidu kollapsis tema Riia elamine tagastati endisele omanikule – tema jutu järgi joodikule, kes esimese asjana tõstis Vladimiri, tema naise ja tütre tänavale. Seejärel jättis Vladimiri naine ta maha, abielludes uuesti ja kolides koos tütrega Iisraeli, et pääseda stabiilsemasse riiki, Vladimir ise aga oli sunnitud kolima Moskvasse. Perest on ta praeguseks võõrdunud ja oma adopteeritud kodulinnas Moskvas on ta üksi – põhjus, miks ta üüris välja nii oma Moskva kui Krimmi korterid ja nüüd rändab kuna tal polegi kedagi, ning ta süüdistab selles kõiges Liidu lagunemist.

Raul seda kõike mõistab, kuid kui teema läheb juba marksismi ja leninismi alusfilosoofiate peale, siis ta tõstab käed üles ja palub nüüd teema ära lõpetada. Seda lõpetamist jätkub umbes pooleks tunniks, peame mida Vladimir tõstab Ukraina ja Krimmi teema ning raul sööstab uuesti võitlusesse, kergelt ohates, kuid mõeldes, et tema Tartu Ülikooli politoloogiaõppejõud oleks vahest tema üle nüüd uhked.

Tamkesi külla viib maaliline tee. Aegamööda asenduvad tasandikud taas mägedega, mis seekord ei ole metsaga kaetud, pakkudes suurepäraseid aateid üle mägede, orgude ja alati eemal sinetava mere. Kaugelt on näha ka Ida-Timori Oecussi enklaav, varjatud kaitsvate mägede taha. Farkas roolib autot mööda järske tõuse ja languseid, kus ühel või ka mõlemal pool on järsud kaljuseinad, kus mägiaasad on täis lehmi ja kitsi ning väikeseid külasid, kus traditsioonilised majad on segamini plekk-katuste ja telliskarkassidega. Raul vaatab seda ja mõtleb, et tegelikult pole ilmselt küla ise seda pikka neljatunnist sõitu väärt, kuid vähemalt tee on ilus.

Tamkesi küla, tuleb välja, on igati neljatunnist sõitu väärt.

Küla juurde viib kiviklibune tõus läbi metsa ning tõus avardub küla esimeseks tasandiks. Tamkesi on ehitatud mitmele erinevale tasandile, tasandid moodustuvad suurtest kivikuhjadest, üle kõige kaardumas hiiglaslik hall kaljurahn mille varjus küla peitubki. Majad on hallid traditsioonilised majad, sees köök ja elutoad, katustele voolitud kujukesed. Kõige kõrgemal tasandil asub kuninga maja, peidetuna hiiglaslike pomelopuude varju. Raul viitab pomelotele ja mainib, et tegemist on tema lemmikpuuviljaga, kui juba surutakse talle pomelo kuningatütre poolt kätte ja palutakse hea maitsta lasta.

Majadesse paraku minna ei saa, saab üksnes majade vahel kõndida, kuna kuningat ei ole – töötab põllul koos teistega. Külla on jäänud vaid liiga vanad või liiga noored, kes jooksevad ja kilkavad majade vahel, neid põrnitsemas kahtlustavalt suured ahvid.

Tamkesi juures lahkuvad ka Annika ja Rokas kes lähevad edasi kusagile mujale seiklema, samas kui Vladimir ja raul sõidavad tagasi Soe poole. Raul jääb Soesse ööseks ning plaanib järgmisel päeval sõita edasi ida-Timori suunas, Vladimir aga kavatseb teha uue katse võimalusel juba samal õhtul leida omale ojek ja sõita edasi Fatumnasisse – seal peaks olema väidetavalt tore kohalik turg.

Ammu on juba pime kui lõpuks väsinud Farkas keerab auto Soe sissesõidul oleva väikese restorani ukse ette ning kõik lähevad õhtust sööma. Päev on olnud täis ringisõitmist, nii et keegi pole midagi söönud alates hommikustest praetud banaanidest Boti külas ja raul teeb õhtusöögi välja Farkasele ja Ebenile, kellel pole parajasti raha, või siis ta lihtsalt valetab.

Kuna on ka Fatumnasisse minekuks liiga hilja, pakub Vladimir välja, et nad võiks otsida selleks ööks veel koos ööbimise ja raul nõustub natuke tõrksalt ja minnakse öömajasid otsima.

Soes samas ei ole ööbimiskohtadega kiita. Tegemist on tillukese linnakesega keset Lääne-Timorit, kus turiste nähakse ülimalt harva ning see kajastub ka majutusvõimaluste valikul. Vladimir viib rauli esimesena kohta, kus nad ööbisid koos Annika ja Rokasega eelmisel ööl ning ütleb, et tegemist on linna odavaima ja parima öömajaga.

Raul vaatab süngelt ringi õudses urkas, kuhu Vladimir on ta vedanud. Maja, mis on üle elanud justkui vähemalt kolm sõda, kus tellised on lahti ja turritavad, oodates sobivat hetke pahaaimamatule turistile pähekukkumiseks, kus keset koridori paistab voolavat rentsel ning kus haiseb, nagu oleks mõningates tubades inimesed ära surnud, aga keegi pole viitsinud neid välja viia. Otse ukse ees näub must kõhetu kass, kellel paistab olevat viisteist haigust, nendest vähemalt kuus surmavad ja nendest kaks sellist, mis tõenäoliselt on surmavad ka inimesele kui ta peaks julgema kassi puudutada.

Uimane poiss viib Vladimiri ja rauli ühe toa juurde, mis peaks olema parim tuba 150 000 ruupia eest.

Raul avab ukse.

Põrandal on madratsid, mis ilmselt on käinud Kolumbusega koos Ameerikas ning nende peal on laiad plekid, mis tõenäoliselt on veri. Seintelt koorub värv suurte lahmakatena ja kus ei kooru, on see täis kirjutatud satanistlikku graffitit. Katkisest pistikupesast loobib erksavärvilisi sädemeid. Mingi kahtlane kibistamine kostab vannitoast ja kui raul avab ukse ja paneb tule põlema, siis igale poole sööstavad laiali mustmiljon hiidprussakat, nendest üks jookseb vabandavalt üle rauli varvaste.
Raul vaatab Vladimirile otsa. Üks hiidprussakas ronib mööda seina üles rauli silmade kõrgusele ja vaatab ka Vladimirile otsa.

’Üks öö, mind ei sega,’ kehitab Vladimir õlgu.

Raul keerab selja ja kõnnib minema, jättes hämmeldunud Vladimiri seisma, kuid lõpuks kõnnib temagi raulile järgi, selgitades, et see koht on selle hinna eest ikka väga hea.

Lähedal asub teine öömaja, kuhu saab raul toa 220 000 ruupia eest. Hiidprussakad ei sibli ringi, madratsitel on valged linad, isegi hommikusöök on hinnas. Vladimir küll natuke toriseb et liiga palju makstakse, kuid kui raul pakub välja, et Farkas viiks ta kindlasti tagasi teise majja, siis ta enam ei vaidle.

Sotid aetakse selgeks Farkase ja Ebeniga ning Ebenil palutakse veel korraldada kaks asja – et raul järgmisel hommikul hotelli juurest korjataks peale Dilisse minevale bussile ja et hommikul tuleks ka ojek Vladimirile järgi. Kuna keegi läheduses ei räägi inglise keelt, on vajalik, et see saaks veel lahendatud, enne kui kommunikatsioon katkeb. Eben noogutab ja ütleb et ärge muretsege, tal käpp igal pool sees, korraldab ära, et kui peaks olema probleeme, siis ainult helistage ja ta ajab korda ja tõlgib ja jookseb kohale kui vaja.

Raul on  peaaegu uinumas, kui talle meenub, et Eben ei andnud oma telefoninumbrit, nii et kui midagi läheb pekki, siis on ta üksinda keset linna, kus ükski inimene ei oska inglise keelt. Selle peale mõeldes ja teades juba ette, et Aasias asjad ei suju kunagi nagu nad peaksid, irvitab raul omaette ja jääb magama.

Ükski hiidprussakas ei tule teda öö jooksul torkima.

pühapäev, 7. mai 2017

Lääne-Timorist

Raul on kenasti magama jäämas, rõõmus selle üle, et ta on ainuke inimene nelja voodiga ühikas, kui uks lüüakse lahti ja sisse vajub suure kõhuga pensioniealine isend, kes tutvustab ennast raske aktsendiga inglise keeles Vladimir Putinina.

Tegemist ongi Vladimiriga – sünnilt ukrainlasega, aga kes on elanud kaheksa aastat Lätis ja kolmkümmend Moskvas ning ütleb, et enam ei tea, kas ta on ukrainlane või venelane, aga et see on poliitiline küsimus ja tema on maailmakodanik ja pole poliitiline. Lastest on ta võõrdunud, naisest lahus ja ta reisib oma napi Ukraina pensioni ja Krimmis väljaüüritud korteri najal maailmas ringi ja ei kavatsegi tagasi minna kuna ta pole poliitiline, mkm härra eestlane, mitte poliitiline.

Seejärel jaurab ta järgmised tund aega poliitikast, seistes rauli voodi kõrval, ignoreerides kenasti kõiki rauli vihjeid, et võiks nagu magama kerida.

Lõpuks aga jõuab tallegi uni kohale ja ta viskab seljast kogu mitmekihilise varustuse. Kõige peal on jahimehevest, all nailonpluus ja tõmbab jalast laiad jahimehepüksid. Selle käigus vabastab ta maailmale trussikud, mille peale on joonistatud erksates värvides multifilmitegelased, ja koos sellega aroomi, mis võtab silmast vee välja. Vladimir heidab oma voodisse pikali ja magab juba ammu, kui raul veel vaikselt läkastab. 

Kas just selle pärast, aga öösel tõuseb raulil palavik. Hommikul ärgates lõdiseb ta üleni higises särgis ja mõtleb, et nüüd on vist pekkis. Kell kaheksa peaks talle järgi tulema auto, et viia teda kahepäevasele tuurile mööda Lääne-Timori kaugemaid kohti. Samal ajal peaks olema ka kohtumine veel kahe eurooplasega – leeduka Rokase ja hollandlase Annikaga, kes on huvitatud liikumas sama marsruuti pidi, aga oma mootorrattaga, ja kellega on plaan mingeid kulusid jagada.

Raul veeretab ennast vaevaliselt voodist välja ja läheb küsib Edwinilt nõu. Edwini nägu läheb tusaseks ja ta jaurab pikalt lollidest eurooplastest, kes ei oska oma tervist hoida ja kes ei taipa teda juba öösel üles ajada et ta saaks nad kohe haiglasse sõidutada. Ta tuleb ja tonksab raulile näpuga kõhtu ja küsib, et kas raul sõi ööturul. Raul noogutab häbelikult ja saab kaela järgmise tiraadi lollidest eurooplastest, kes käivad sama lollide jaavalaste juures ööturul söömas, kuna need on pooleldi ahvid ja teavad hügieenist sama palju kui kala maratoni jooksmisest, mitte nagu igati ontlikud Timori inimesed.

Lõpuks Edwin siiski leebub ja kamandab rauli haiglasse. Raul laseb kõrvad lonti, ronib taksosse mille juhiks on võimsa kõhuga mees Farkas ja lähebki.

Kupangi haigla on üllatuslikult nagu heal tasemel Euroopa haigla. Valged toonid, puhtad põrandad ja seinad. Traumapunktis on kaks palatit, kus kummaski karjub keegi hirmsa häälega, ümber seisma kaasatundlikud inimesed. Raul leiab inglise keelt kõneleva arsti, küsib malaaria- ja dengue palaviku teste – pikaajalised vestlused teiste reisijatega on rauli õpetanud, et Aasias tõusev palavik on alati malaaria või dengue kuni pole tõestatud vastupidist. Natukese aja pärast ongi ta juba üleval kolmandal korrusel, kus temalt võetakse 350 000 ruupiat, natuke verd ja kolm tundi hiljem, kui raul tunneb juba, et ta kohe sureb ära, teatatakse talle, et kõik on ok.

Raul noogutab, läheb alla, endiselt karjutavatest palatitest mööda ja sõidab tagasi Edwini juurde ning läheb magama. Annika ja Rokus on juba asunud teele ning ka Vladimir on õnneks kadunud ja raul magab õhtuni, ärkab üles selleks et süüa taldrikutäis nuudleid ja magab edasi, ärgates hommikuks üles tervena. Ilmselt õnnetud jaavalased tõesti ei tea toiduhügieenist midagi.

Niisiis järgmisel hommikul otsustab raul ikkagi jätkata esialgse plaaniga ning suunduda Edwini karuse külalislahkuse juurest Lääne-Timori kaugete külade avastamise juurde.

Natukese aja pärast sõidabki Lavaloni ette tuttav Toyota mida roolib endiselt sama suure kõhuga Farkas ning nad panevad ajama Lääne-Timori suuruselt teise linna Soe poole. Kiire kommunikatsioon on näidanud, et seal viibivad parajasti ka Annika ja Rokas, nii et vahest ei peagi raul päris üksinda reisima.

Maastik Lääne-Timoris on madalam ja tasasem kui Floresel, sirged piisavalt pikad et Farkas pigistab oma Toyotast välja seninägematuid kiirusi, nii et raul tunneb et hommikusöögiks söödud pannkook lahkub peatselt tema kehast. Käänakud on laugemad, liiklus on rahulikum ja harvem. Kiire peatus tehakse kohalikul turul, kus raul kõnnib kiiresti läbi, kuna võimatu on midagi osta olukorras, kus pool turukülastajat kõnnivad raulil hordis järel ja hõikavad igale poole ümber et bule, bule, ning kõik jooksevad kokku hiiglaslikku valget vaatama. Raul on siin tõepoolest hiiglase mõõtmetes – enamik inimesi ulatub talle vaevalt õlani ja paljud napilt rinnuni. 

Soesse, kust peaks peale tulema giid, läheb kolm tundi sõitu.

Soes ootavad rauli ka Annika ja Rokus oma mootorrattaga. Nende plaan oli minna seiklema kusagile põhja poole kuid eelmisel päeval sadanud vihm oli muutnud teed läbimatuks ja nii nad otsustasid tulla raulile seltsiks kaugeid külasid avastamata. Küladesse minekuks on samuti vajalik giid kes räägiks kohalikku keelt ja giid maksab 300 000 ruupiat päev, mis on üsna märkimisväärne summa.

Kõik on tore senikaua, kuni Rokuse selja tagant vaatab raulile vastu Vladimiri lai nägu.

Vladimiril oli samuti olnud plaan mujale minna. Ta ise mootorrattaga ei sõida ja nii oli ta leppinud kokku ühe ojekijuhiga, et too viib teda mägedesse 150 000 ruupia eest ning naiivselt maksis poisile 50 000 ruupiat ettemaksuks. Poissi, tema mootorratast ja Vladimiri raha aga ei ilmunud kunagi enam välja, nii et mees on natuke morn.

Vladimiri eelarve on ka väga napp ja ta on demoraliseeritud sellest, et ojeki-poiss punuma pani, ja ta pakub välja, et ta maksab raulile sama raha nagu ta maksaks ojekile ja tuleb raulile autosse seltsiks. Raul mõtleb et noh, raha on raha ja ta lööb Vladimiriga käed ja venelane ronib kärmelt auto esiistmele. Ligi astub ka giid – väike krimpsus kohalik külamees, kes räägib päris hästi inglise keelt ning kohalikke keeli, milleta külades hakkama ei saa. Ta tervitab kõiki ja tutvustab ennast Ebenina.
Esimeseks peatuseks on planeeritud None küla – kunagine peaküttide küla – ja siis sealt edasi Buti poole, mis on üks kolmest viimasest säilinud animistlik kuningriigist, kus elatakse oma reeglite järgi, millel tänapäevase eluga pole palju pistmist. 

Loodus on kena, kuigi mitte nii lopsakas ja vaheldusrikas kui Florese oma. Bambusevõsa, banaanipuud, tõusud ja langused ning ka Vladimir tundub olevat haaratud ümbruse järgimisest ja autos on vaikus, mis sobib raulile päris hästi.

Enne None küla ostetakse tänava pealt kingituseks kuhi beetlipähklit ja külla jõudes kingitakse see valvurile, kes seisab kirevates traditsioonilistes riietes, käsi võimsa matšeete pidemel. Eben seisab tema kõrvale ja üksikasjalikult tutvustab kõiki valvuri ornamente ja nende tähendusi, neid sikutades ja testides, kuni valvuril saab siiber ja ta käratab Ebenile ja tõmbab matšeete pooleldi välja ja raul mõtleb, et kohe pead lendavad.

Vägivallaks siiski ei lähe, valvur rahuneb ja Eben tõmbab tagasi ning kõnnitakse edasi läbi küla. Lapsed naeravad ja hõiguvad, kohalikud naised pakuvad müüa käsitööd, küla tagaosas seisab võimas puu, mille juures kunagi toodi ohvreid ja kust šamaanid oma võitlejaid teele saatsid naaberküladesse peade järgi.

Tehakse peatus ka küla vanima elaniku majas kus tehakse läbi kohustuslik beetlipähklinärimis-tseremoonia. Tuleb võtta natuke pähklit, hammustada juurde mingit rohelist kahtlast juurikat, siis natuke paekivipulbrit, seda kõike kõvasti närida ja siis välja sülitada.

Rauli meelest meenutab see kõik mingit õudset segu saepurust ja roostes kruvidest, see maitseb nagu kaks nädalat kasutatud aluspesu ja ta sülitab selle välja kiiremini kui oleks sünnis. Annika neelab kogemata kogu suutäie alla ja värvub aeglaselt roheliseks. Vladimir sülitab nagu katkine purskkaev, ise läkastades. Ainuke, kes jääb kindlameelseks, on leedukas Rokas, kes on muidugi elanud ka Indoneesias viimased kaheksa kuud ja räägib kõigele lisaks nüüdseks ka pisut bahasat.

Edasi liigutakse Buti poole ja Vladimir, kelle beetlipähklist tuimestatud keel hakkab taas liikuma, võtab üles mittepoliitilised teemad.

Tee läheb üles ning ümberringi avanevad kaunid vaated üle lagendike ja mägede, mille juures vaidlevad raul ja Vladimir Putini režiimi kuritegelikkuse üle. Laskumisel tasandikule, kus lookleb ilus kuivanud jõgi, käiakse üle Ukraina režiimi korruptiivsus. Lõunasöök tehakse teepervel olevas putkas, kus kausitäie riisi ja müstilise kleepuva rohelise olluse kõrvale ampsatakse juurde geiabielu temaatika. Kui jutt jõuab Moskva ja Brüsseli võrdluseni, karjub Eben peatust et osta beetlipähklit juurde, ja peale seda läheb tee edasi Hitleri ja Stalini heade ja halbade tegevustega. Kui autojuht keerab kõrvalteele, on just jõutud Donbassini kuid teema jääb lahendamata, kuna Eben, kes on rauli ja Vladimiri lõppematust vaidlemisest lõplikult hullunud, on suunanud auto valele teele. Poleks probleemi, kuid tee läheb allapoole liiga järsult, on kaetud libeda savikihiga ning Farkas enam välja tagurdada ei saa.

Vaidlused jäetakse pooleli ja ronitakse autost välja. Farkas proovib võtta hoogu ja hooga üles sõita, kuid tagasikäik ei võta piisavalt kiirust välja ja ta põrutab peaaegu kraavi. Proovitakse kõik koos autot eestpoolt tõugata kuid selle kasu on täpselt niipalju, et kui rattad pöörlevad kohapeal ja kui Farkas gaasi lahti laseb, siis vajub Toyota lükkajatele otsa ja peaaegu litsub nad kõik laiaks. Imekombel pääsevad kõik rataste alt tervelt, kuid rohkem selliseid avantüüre ei riskita proovida.

Ümberringi kogunevad huvitatult ka hulk külainimesi, kes läbisegi karjudes annavad nõu. Lõpuks kehitab Farkas õlgu ja leiab, et ega muud ei ole teha, peab sõitma mööda teed edasi kuni saab ümber pöörata. Paraku aga tegemist on ehitamisel oleva teega, millel pole ei lõppu ega ka laiemat kohta, kus saaks ümber pöörata. Lõpuks valib Farkas koha, mis tundub olevat kõige laiem ning hakkab seal manööverdama.

Raul vaatab eemalt huviga, poole tähelepanuga arutledes teemal, et kas kõik venelased peaks ikka kohe saama Eesti kodakondsuse, kuidas auto kenasti esiotsaga kraavi vajub kuni ainult tagatuled välja paistavad, kõrval karjumas kümme kohalikku külameest.

Välja tulevad matšeeted ja raiutakse maha ümberkaudsed bambused ja muud taimed ning kuhjatakse veel tee peal olevate tagarataste alla. Konksu külge seotakse köis ja kõik veavad mehiselt autot, kuni imekombel see lõpuks raskelt liigutab ning aeglaselt – aeglaselt – kraavist välja roomab ja keerab ennast teele õigetpidi tagasi. Farkas võtab vihaga hoogu ja sööstab libedast nõlvast üles, ronib siis autost välja ja pühib rahulolevalt higi, samas kui külamehed patsutavad talle õlale, vangutavad päid ja hõiguvad ’Tiro, tiro!’ – hull mees.

Kõik ronivad taas autosse ja sõidetakse edasi, taustaks arutelu et kes ikkagi tellis ertshertsog Ferdinandi tapmise. Tee viib järsult alla ning see on täis peenikest kiviklibu.

’Kuhu see teine tee viis üldse?’ taipab raul lõpuks Ebenilt küsida.

’See viib ka Boti külla,’ vastab Eben. ’Siin on ainult see, et see tee, mida mööda me sõidame, on nii järsk ja halb, et siit ei saa autod tagasi tulles üles, nii et nüüd ehitatakse teine tee kus on autodel lihtsam sõita.’

’Et me ei pruugi homme siit üles saada?’ küsib raul täpsustust.

’Täpselt,’ noogutab Eben.

’Sa ei muretse?’ huvitub raul.

’Vahest homme,’ vastab Eben fatalistlikult, samas kui tee langeb suisa püstiloodis allapoole ja Vladimir võtab ette holodomori ja Katõni.

Boti külla jõutakse lõpuks päikeseloojangul. Küla on kena ja roheline, suured traditsioonilised majad paistmas laiade puulehtede vahel, hiiglaslikud ämblikud kudumas võrke parajasti rauli näo kõrgusel üle teede. Kiiresti tehakse selgeks, et on asju mida tohib pildistada ja asju mida mitte, viimaste sekka läheb näiteks meditsiinitelk, kus šamaanid oma maagilisi asju ajavad. Peale lühikest ringkäiku istutakse ootama kuninga audientsi tema terrassil.

Kuningas Lunu Wenu saabub mõne aja pärast – leebe häälega mees, seljas vana kulunud polosärk, jalgade ümber seotud tekk ja surub kõigil naeratades kätt. Tal on 78 alamat erinevates külades – inimesed, kes järgivad vanu animistlikke traditsioone, kes ei kasuta tehnoloogiat ning elavad omaette, kasvatades kõik oma eluks vajamineva ise. Nende elu valitsevad iidsed reeglid, nende nädalas on üheksa päeva – kaheksa päeva tehakse tööd ja üheksandal kogunevad kõik kuningat kuulama ja lahendama tüliküsimusi. Kui kellelgi on nälg majas, võib ta minna kuninga karja vargile ja patsata sealt endale ühe looma ja kui ta jääb vahele, siis kuningas annab talle teise looma niisama lisaks. Kui naine sünnitab, siis platsenta pannakse karpi ja riputatakse puu otsa, et uus elu kiiresti kasvaks. 

Kõik see on huvitav ja ütlemata põnev – elu, millesarnast ei oskaks muidu ettegi kujutada. Kuningale kingitakse kotitäis beetlipähkleid ning ta pakub omakorda kohvi ja õhtusööki, mille kõrvale Vladimir ja raul vaidlevad tund aega Krimmi üle. 

Kõigele lisaks ööbivad Vladimir ja raul samas toas, nii et nad jätkavad arutelusid seal, võttes läbi ühe teema teise järel, kuni raul lõpuks väsib ja ütleb, et jätkame homme. Voodid on puuraamid, peal linad – kõvad, aga ajavad asja ära, kuigi pakutud sallidest raul loobub vabatahtlikult, kuna need on täis tuhandeid (loodetavasti) koiliblika mune.

Õhtul, kui Vladimir on õnneks ära kustunud, kuuleb raul, kuidas vaikne vihm hakkab krabistama vastu külalistemaja plekk-katust ja ta mõtleb, et huvitav, kas Eben nüüd muretseb.

neljapäev, 4. mai 2017

Kupangist

Raul ja H istuvad Maumere lennujaamas.

Nad mõlemad sõidavad erinevatesse suundadesse. H läheb Balile, puhkab seal luksuses päeva ja lendab tagasi koju. Raul läheb veel sügavamale Indoneesia ääremaadele, Lääne-Timorisse, kohtadesse, kus priske valge turist kindlasti naeratustega vastu võetakse ja kus ta võib tutvustada e-eesti saavutusi keedupotist.

Maumere lennujaam on tilluke ning ühtegi turvameest ei pane köhima kui raul ja H kõnnivad sealt läbi liitriste veepudelitega. Elektroonilised teadetetahvlid puuduvad, lennukite väljumisajad on kirjutatud käsitsi plakatitele, kuigi seal on sootuks teised ajad kui rauli ja H piletitel. Kuna aga teha pole midagi, istuvad raul ja H fatalistlikult ja ootavad asjade kulgu.

Lennukid siiski saabuvad enamvähem õigeaegselt ning peaaegu samal ajal suunduvad nad lennukitele. Viimased hüvastijätud ning nad ongi eraldi suundades – üks vastu viimasele puhkusele, teine vastu lõplikule ärasöömisele.

Raske on ka vaadata H äralendu. Ligi kaks nädalat on reisitud koos läbi Florese imeliste metsade, mägede ja randade, elatud läbi nii mõndagi nii Indoneesias kui ka mujal ja liikuda edasi üksi tundub nii harjumatu.Samas on raul ka kindel, et H-ga avastavad nad end koos reisimas tulevikuski - sõpru, kes ühtlasi on suurepärased reisikaaslased (ja fotograafid - kõik pildid Floreselt on H tehtud), tuleb hoida hoolikamalt kui tuumanupu turvakoodi ja kuigi H seda ei näe, lehvitab raul H lennukile kui see ruleerib minema Florese kuuma päikese all ja soovib talle vaikselt ilusat kojulendu. 

Kupangis maandudes jahedast lennukist välja astudes lööb vastu rauli nägu tulikuum märg õhk nagu klammerduks näo ette keedetud kalmaar. Köhides kõnnib raul lennujaamas ringi, leiab omale takso ja maandub peagi hiljem Kupangi rannas Lavaloni külalistemajas. 

Mõni aeg hiljem saadab H raulile pildi oma hotellist – pildilt paistab luksus ja puhtus ja bassein ja kõik muu, mida võib ette kujutada euroopalikust hotellist. Lavaloni astudes näeb raul esimesena, kuidas selle omanik Edwin ajab hoovis haralise põrandaharjaga taga marutõbist koera.

Lavaloni õues suure laua taga istub habetunud britt Lee, kõõritab silmanurgast Edwini tegemisi ja loeb iidset Kindlet. Lee on pärit Newcastlest, endine sõjaväelane, teinud läbi mitu missiooni ja läinud pensionile ja on praeguseks olnud ümbermaailmareisil neli aastat. Tema eesmärgiks on teha ümbermaailmareis ilma lendamata ja ta on veetnud väga palju aega Pakistanis, Afghanistanis ja mujal, kus räägitakse farsi keelt, mille tõlk ta kunagi on olnud.

Raul viskab oma seljakoti ühikatuppa maha ning lahmab käterätikuga maha mõnikümmend malaariasääske. Lavalon on kena väike hostel, kus ühikavoodi eest tuleb maksta 70 000 ruupiat (ehk natuke alla 5 euro) ja eraldi imelise merevaatega toa eest natuke rohkem. 

Lavaloni omanik Edwin on fantastiline mees. Endine Indoneesia filmistaar ning suure südamega mees on pidanud külalistemaja juba palju aastaid ning on aidanud kirjutada kõiki Lonely Planeti Lääne-Timorit puudutavaid peatükke. Ta mäletab kõike ja kõiki, sealhulgas et kunagi üheksakümnendate alguses külastas teda teine eestlane, ning ta otsib tagatoast välja pisikese sinimustvalge, mille riputab ukse kohale. Tema teadmised Indoneesiast on põhjatud ning ta jagab lugusid hea meelega. Ta räägib oma elust näitlejana ja uhket mängib videosid oma filmidest, räägib oma tüdruksõbrast (viimase filmi tegemise ajal armus ta lootusetult austraalia tüdrukusse nimega Lisa keda kohtas Avaloni rannas ning kelle nime ta on alatiseks jäädvustanud oma külalistemaja nimes) ja kõigest muust, mis võiks turisti huvitada. 

Ja nii veedabki raul Kupangis kaks rahulikku päeva, kuulates mere kohisemist kohe Lavaloni külalistemaja rõdu all, vesteldes Edwiniga juttu, lugedes raamatuid ja korraldades lühiekspeditsioone lähikonda.

Kupang on suur ja kaootiline linn. Erksavärvilised minibussid – bemod – sõidavad edasi-tagasi ja täidavad ühistranspordi rolli, akendest mürtsumas muusika ja uste peal rippumas noored tüübid raha kasseerimas. Kusagil ei ole näha teisi turiste ja raul kõnnib kitsastel tänavatel üksinda, olles kogu ümbruskonna vaatamisväärsus. Igalt poolt vaatavad raulile vastu naeratused ja hüüded ’hello mister!’, rollerid jäävad seisma ja inimesed teda vaatama, üks tüdruk kõnnib raulile vastu, jääb seisma ja siis sosistab, et ta arvab, et raul on jube ilus.

See on küll kurnav ja väsitav, kuid samas ka omamoodi lõbus ja olles küll natuke aega ette mananud morni nägu hakkab raul peatselt vastama hüüetele, lehvitama lehvitamistele ja naeratama naeratustele. See muutub selliseks harjumuseks, et kui raul kõnnib mööda tänavat, kus on maja ette tänavale reastatud mitu rida toole kus istuvad on mornid vanemad naised, naeratab ta neile ja on väga üllatunud, kui keegi vastu ei naerata.

Raul on segaduses. Mismõttes, lääne turist naeratab ja talle ei naeratata. Ta vaatab istuvatele inimestele otsa ja avab oma lõuad kõige laiemaks sõbralikuks irveks milleks ta suuteline on. Ühe naise silmanurgast pudeneb pisar.

’Mis kurat,’ imestab raul. Otsivalt laseb ta pilgul ringi käia ja leiab sealtsamast majast, mille ette on toolid rivistatud, avatud kirstu ja valge riidega kaetud kogu selles lamamas.

Matused, raisk.  

Raul kõnnib kiirel sammul eemale, tundes kuklas neljakümne vanatädi pilke.

Kõrvaltänavalt ostab ta tänavamüüjalt, veel ühelt vanemalt daamilt, kaks pudelit vett. Tädi naeratab laialt ja kallab rauli üle bahasakeelse jutuga. Raul vabandab et ta kahjuks ei oska bahasat ja tädi jääb väga morniks ning tema hääletooni sugenevad noomivad noodid. Mismõttes tuleb turist Timorisse ja ei valda keelt. Olukorra päästmiseks võtab raul vastu veepudelid ja ütleb tädile terimakashi – aitäh, mis on 50% rauli indoneesiakeelsest sõnavarast. Kui tädi silmad löövad särama lükkab raul letti teise poole oma bahasast ja ütleb sama sama - palun palun - mitte küll kõige korrektsem keelekasutus, kuid tädi on nagu sulavõi ja nad lahkuvad parimate sõpradena.

Vahepeal saadab H raulile pilte oma söökidest, mida ta Balil sööb ja raul sirvib neid huvitatult, istudes Lavaloni lähedal Kupangi ööturul, vaadates fotosid erinevatest euroopalikest hõrgutistest ja närides ise avatud tulel kõrvetatud hiidkrevette ja kalmaare, kõrvale haugates taldrikutäie riisi rohke tšilliga. Ta vaatab ümberringi kostuvat elu ja lärmi ja grillide suitsu ning kuulab, kuidas tema laua perenaine utsitab ettekandjaid taga, et nad ikka bulele pudeli aquat tooks ja mõtleb, et talle tegelikult meeldib tema versioon puhkusest märkimisväärselt rohkem.

Kuigi Kupang pole kõige imelisem linnake ning tegevusi on siin vähe, poeb midagi linnast kummalisel kombel raulile naha vahele. See on sooja mere igavene loksumine Lavaloni külalistemaja hoovis, Edwini ammendamatu teadmistepagas, tänaval hello-hõiklevad inimesed ja kauguses sinetavad saared, mis kõik kokku moodustavad kaugema, turistidest veel puutumatu nurgakese Indoneesias, mida raul veel paar päeva avastada soovib.

kolmapäev, 3. mai 2017

Maumerest

Hommikul on  vaja langetada filosoofiline otsus – mida edasi teha. H-l on ostetud pilet tagasilennuks 3. mail Balile Endest, aga Ende on juba paar päeva tagasi selja taha jäänud. H peab nüüd otsustama, kas osta uus pilet Maumerest või loksuda Endesse pool päeva bussiga tagasi. Raulil on teistsugune dilemma – kuigi H läheb ära, jääb tema veel poolteiseks nädalaks seiklema, küsimus aga on et kuhu. Flores on juba nagu nähtud, kuhugi peaks edasi minema... aga kuhu?

Tavapäraselt veedaks raul ja H mõned tunnid netis ja otsiks lende ja võrdleks hindu, kuid paraku on internet hüljanud selle osa Floresest. Ei jää muud üle kui otsida kohalik reisikonsultant ja lasta ennast nõustada.

Raul leiab maja pealt Ryani sigaretisuitsu järgi. Pikema jututa palgatakse Ryan pooleks päevaks autojuhiks, et vaadata ringi Maumere peal ja osta mis vaja.

Reisiagentuur on paar kilomeetrit eemal ja vajalikud piletid saab osta. H ostab pileti Maumerest Balile ja raul võtab limiteeritud sihtpunktidest pileti Timori saarele Indoneesiale kuuluva Lääne-Timori pealinna Kupangi.
Raul ja Ryan. Parimad sõbrad šoppamas.

Edasi külastatakse ka kohalikku turgu. Raulil endiselt kraabib hinges, et ta pole leidnud omale sobivat sarongi ja kusagil hinges on tal lootus, et äkki siit ikkagi midagi saab. Lõpuks leitaksegi kaupmees, kellel on müüa jupp sobivat riiet, millest lähedal asuv rätsep saab kokku õmmelda vajaliku riideeseme. Õnnetuseks unustab raul mainida, et sarong peaks olema lääne inimese mõõdus, nii et tulemus on aasia mõõtudes riidetükk, selline kitsas tuub mis raulile napilt selga läheb, kuid vähemalt on midagi olemas.

Ringi sõites tehakse veel peatus ka kohalikus musta liivaga rannas ja H tungival palvel linna ainukeses budistlikus templis, mida peab endine Bali politseinik, kes mõisteti vangi mingi kuriteo pärast millest täpselt aru ei saa, kes vanglas hakkas tegelema kunstiga ja võitis Jakarta liivajoonistuste võistlusel esikoha ja nüüd on budistliku templi valvuriks.

Kuna Maumere linnas pole just palju teha, siis otsustatakse järgmisel päeval ronida ka aktiivse vulkaani otsa. Maumer lähedal on Egoni vulkaan, mille otsa pidi väidetavalt olema väga tore ronida ja mis ühtlasi viimane kord purskas eelmisel aastal. 

Vulkaani juurde saamiseks palutakse korra veel Ryani abi, kes lubab selle korraldada, rõhutades, kui oluline see on et raul ja H ikka läheksid sinna autoga, mitte rolleritega – rollerid on nii nõrgad, et ei suutvat suuri turiste üles välja vedada.

Järgmisel hommikul kell kuus seavad raul ja H ennast valmis. Külalistemaja perenaine on valmis pannud võileivad ja termostega kohvid ja raul pole ka väga üllatunud, kui ette sõidavad kaks rollerit, et turistid peale võtta. H aga keeldub selliste asjade kaasategemisest ja ütleb, et tema kavatseb auto ära oodata. Tuleb ka välja, et rollerid viivad ära hoopis Richardi ja Ani ja Ryani lubatud auto ei ilmugi kunagi välja. Siis võtab külalistemaja peremees asjad oma kätte, paneb oma autole hääled sisse ja sõidutab rauli ja H-d tund aega linnast välja Egoni mäe juurde.

Tee viib kiira-käära mäest üles. Korra tehakse peatus, küsitakse, et kas raul ja H giidi ei tahaks, giid maksab 200 000 ruupiat. Raul mõtleb natuke ja otsustab, et mis see aktiivse vulkaani otsa ronimine siis ka ära ei ole, köömes, ei vaja nad mingit giidi, ja sõidetakse edasi.

Siis pannakse raul ja H maha metsaraja ääres ja öeldakse, et hakake astuma. Väidetavalt läheb ülesronimiseks umbkaudu kolm tundi, aga raul on kindel et nemad teevad selle ära poolteise tunniga, no halval juhul kahega. Nii raul kui H on kogenud trekkijad, kes on hulkunud igasugustel radadel ja igasuguste ilmadega, asi see vulkaani tippu kooberdamine siis ära pole.

Tee ongi üsna talutav, rada sisse tallatud ja tähistatud väikeste kivikuhjadega. Ümberringi on roheline mets ja linnulaul, puulatvades hüppavad ringi väikesed ahvid ja rõõmsameelselt hakkavad raul ja H ronima, valmis purustama kohaliku ülesronimisrekordi.

Siis lähevad asjad halvemaks.

Peale veerand tundi tõusu on nii raul kui H omadega õhtul. Hing paelaga kaelas nad hingeldavad ja kaanivad ett. Tõus on märgatavalt raskem kui esialgu paistis. Kuivanud puulehed libisevad jala alt ja H ütleb, et tema küll ei tea kas ta üles välja jõuab kui tee nii hull on. Raul mõtleb sedasama, aga ei ütle. Nad ronivad edasi.

Siis lähevad asjad halvemaks.


Kuivanud lehed asenduvad lahtise kiviklibuga. Päike paistab läbi puuvõrade, higi leotab nahast välja päikesekreemi ning valgesegused higijoad voolavad mööda keha alla. Vahepeal on vaja upitada ennast  üle suurte kivide ja vahepeal kaob rada käest üldse ära. Kaugelt eemalt paistab meri ja Egoni mäetipp on püüdmatutes kõrgustes. Vaated on imelised aga natuke hägused, nagu vaataks neid läbi silmas lõhkenud veresoone, tõenäoliselt kuna neid vaadatakse läbi silmas lõhkenud veresoone. Pool tundi ronimist ja kümme minutit puhkust ja nad ronivad edasi.

Siis lähevad asjad halvemaks.

Puud jäävad hõredamaks, lahtist kiviklibu on järjest rohkem. Hiiglaslikud sipelgad marsivad üle tee ja väsinud jalad libisevad järjest rohkem. Egoni mäe tipp on hiiglaslik hall kalju kusagil kaugel. Raul ja H sikutavad ennast kangekaelselt edasi mööda kitsast teerada ja üle ümberkukkunud puutüvede. Puutüved on  põlenud, kandes märke viimasest purskest ja kraatrist välja lennanud tulikuumadest kividest. Samm ja samm ja ma ei kuku kordab raul mantrat, mis on teda aidanud läbi Myanmari ja Kambodža matkadest. Nad ronivad edasi.

Siis lähevad asjad halvemaks.

Peale pooltteist tundi jõutakse metsavööndist välja ja viimased puud ja linnulaul jäävad selja taha. Ümberringi on ainult madalad rohttaimed klammerdumas punastest kividest koosnevale maapinnale, kätele pole kusagilt enam tuge leida. Valged pilved hakkavad ümberringi sõudma.

’Huvitav, mis tunne oleks olla keset vihmapilve?’ pomiseb raul endamisi.
’Märg,’ vastab H lakooniliselt. Rohkemateks sõnadeks pole jõudu.

Nad ronivad edasi.

Siis lähevad asjad halvemaks.

Kipakad rohttaimed asenduvad kividega, kogu mäekülg on kivi ja edasi tuleb liikuda neljakäpakil, klammerdudes iga vähegi stabiilsema kivi külge mis paistab keharaskust kandvat. Pealtnäha kõvasti maa küljes kinni olev kivi liigutab ja verdtarretaval hetkel balansseerib raul oma keharaskust, surudes ennast vastu mäekülge.

’Pekki küll,’ mõtleb ta ja vaatab üle õla allapoole, kuhu ta oleks peaaegu libisenud. Allapoole jääb järsult langev mäeseljak, kust raul on just üles roninud. Kui peaks libisema, siis ei oleks peatumist enne kui ta maandub sada meetrit allpool metsavööndisse kividele.

’Pekki pekki pekki pekki,’ pomiseb raul ja nad vinnavad ennast edasi.

Siis lähevad asjad halvemaks.

’Oleks ju naljakas, kui me jõuaksime üles mäetipule ja selguks, et selle tipu taga on teine mägi, mis on palju suurem kui esimene ja me peaksime hoopis sinna otsa jõudma?’ hõikab H kusagilt ülevaltpoolt.

’Mhm,’ pomiseb raul, kes suudab seda suurima selgusega ette kujutada. Katkiselt ja kurnatult vinnad ennast üles, arvad et on lõpp ja leiad, et pead veel tund aega ronima, hahahaaa, häid jõule.

Teerada on ammu kadunud, asendudes väikeste kivikuhjadega mis markeerivad lihtsamaid tõuse, kuid vahepeal kaovad ka need. Pilvepiir on ammu selja taga, õhus on kirbe väävlilõhn. Nad ronivad edasi nagu sipelgad, hoides kividest kinni ja otsides mitte eriti edukalt kergemat teed lahtise kivisegapudru vahel.

Siis lähevad asjad halvemaks.

H vinnab ennast üle viimase mäeseljaku ja selgub, et selle taga ongi teine mägi, mis on suurem kui see, kust raul ja H on just üles roninud. Allapoole jääb pead pööritama panev sügavik, ees peenikese libeda kiviklibuga kaetud mäeselg mis viib järsult tõusva kraatriseinani.

’Sa püha persejänes,’ mõtleb raul. Nad ronivad edasi.

Siis lähevad asjad halvemaks.
Samm ja samm ja ma ei kuku.

Eestpoolt kostab purskamise heli ning mäeseljaku tagant tõuseb pahmakas suitsu. Igal pool on väävli- ja mädamunalehk. Kruus jalgade all on libe, iga sammuga ähvardades turistid alla sügavikku kukutada. Raul ja H ronivad edasi, hambad ristis.

Siis lähevad asjad halvemaks.

Mõni minut enne, kui saab täis kolm tundi ronimist, hiivavad raul ja H ennast üle viimase mäeseljaku ja leiavad ennast vulkaani kraatrist.

Kraatri ühes otsas on madal kollane väävlijärv, teises otsas ventiil mis saadab hiiglaslikke aurupilvi taeva poole. Mitmed väiksemad ventiilid susisevad ümberringi, nende ümbrused kaetud erkkollase väävliga. Hingata on raske, väävlilõhn jääb kurku kinni.  Raul ja H istuvad peenikesele kiviklibule, klõpsivad pilte ja puhkavad. Allapoole pole midagi näha, seal on vaid tihedad pilved ja raul mõtleb, et tema küll ei tea kuidas nad siit alla saavad. Väsimus, jalad on valusad.

Selline on aktiivse vulkaani kraater. Väävlilõhn on ka vägev.
Samas on vaated imelised. Elava vulkaani sees seismine on omaette elamus. Eneseületus on viinud tulemuseni. Mitte ühtegi teist inimest pole kusagil läheduses, keegi teine pole ette võtnud sellist ronimist tänase päeva jooksul. See on maailm, mis hetkel kuulub vaid raulile ja H-le, isegi kui see maailm piirdub puhiseva vulkaaniga.

Siis lähevad asjad halvemaks.

Pildid tehtud ja üleval kolatud mõnikümmend minutit, otsustavad raul ja H seada sammud tagasiteele. Kell 10.25 alustatakse laskumist. Kell 10.26 H kukub esimest korda libedal kivil. Õnneks ei kuku ta kaugele vaid lihtsalt teeb omale natuke haiget, kuid annab aimu, mis ees on ootamas.

Siis lähevad asjad halvemaks.

Üks ettevaatlik samm teise järel liigutakse alla, rohkem käte kui jalgadega. Iga kivike on ohuallikas, iga samm potentsiaalselt viimane. Samm ja samm ja ma ei kuku, mõtleb raul, ronides mööda kive allapoole. Kivid on punased, kollased valged. Kraater puhiseb endiselt mäeharja taga väävlisuitsupilvi välja.

Siis lähevad asjad halvemaks.

Imekombel jõudes alla metsapiirile elusa ja tervena istutakse korraks puhkama, kui ümberringi hakkavad langema paksud märjad vihmapiisad. Raul ja H istuvad keset vihmapilve. See on, nagu H prohvetlikult märkis, päris märg.

Siis lähevad asjad halvemaks.

Kaks tundi on laskutud, kokku viis tundi ronitud. Vesi on otsas. Toit on otsas. Samm ja samm ja ma ei kuku. Üles tulles tundus tee veel lihtne, alla minnes aga on nagu püsti kurat lahti. Jalad ei kuula sõna. Kivid on libedamad kui enne. 

Siis lähevad asjad halvemaks.

Peaaegu kolm tundi on laskutud kui raul näeb kaugel allpool ootavat autot. Veel ainult kümme minutit mõtleb ta ja peaaegu kukub. Midagi sarnast tundub mõtlevat ka H, kuna tema peaaegu kukub samamoodi.

Ja siis lõpuks – lõpuks! – lähevad asjad paremaks kui raul ja H on jõudnud elusalt ja tervelt alla, kaasas fotod ja videod aktiivsest vulkaanist ja imelistest vaadetest ja puhevil teadmisest, et nad on suutnud ka sellise asja ära teha. Külalistemaja külm dušš tundub imeline.

Kogu ronimine Egoni vulkaani tippu ja sealt tagasi võttis ligi kuus tundi. See oli raske, ohtlik – kuid samas ka üks kõige suurepärasemaid asju mida raul on kunagi kogenud.

teisipäev, 2. mai 2017

Kelimutust

Tundub, et pühapäeviti on Kelimutu järvedel ilusam päikesepaiste kui muudel nädalapäevadel.

Vähemalt näib nii arvavat kohalik piletikontor kui Iren oma auto kell pool viis öösel sinna roolib ja raul läheb pileteid ostma. Kui muidu maksab pilet 150 000 ruupiat turistile (kohalikule kümme korda odavam), siis pühapäeva puhul on hind tõstetud 225 000 ruupia peale inimese kohta. Raul tusatseb ja maksab. Putka kõrval olev silt ’Happy holiday!’ tundub nõretavat sarkasmist. 

Kottpimedas asuvad raul ja H mööda mäekülge üles ronima. Mingit ühiskondlikku valgustust ei ole, teed valgustavad mobiiltelefon ja rauli väike taskulamp. Selja taga tulevad riburadapidi teisedki turistid, erinevad valgusallikad käes. Kogu stseen meenutab natuke jaaniusside invasiooni.

Vahepeal eksivad raul ja H pimedasse metsa ära ja kaotavad juhtpositsiooni kolonni eesotsas. 

Lõpptulemusena see rolli ei mängi väga, kuna tee lõpus on ehitatud mäe otsa suur vaateplatvorm, kuhu mahuvad kõik ära. Päikesetõusu-eelne mäeõhk on jäine ja raul lõdiseb oma fliisi sees, istudes külmal ja niiskel betoontrepil ja oodates päeva algust. Mõned turistid on olnud targemad – raul näeb tutimütse ja jopesid, aga ka T-särkides külmetajaid, kes ostavad kaubitsejatelt kuuma kohvi ja püüavad hüpates sooja teha. Osad turistid võtavad juba enne päikesetõuse poose ja klõpsivad pimeduses selfiesid teha.

Ligi viiskümmend turisti on võtnud ette tee pimedasse mäkke Kelimutu päikesetõusu vaatama. 

Iseenesest päikesetõus päikesetõusuks, kuid peamiseks tõmbenumbriks on siiski järved – sügavad vulkaanilised veekogud, kuhu maa seest imbuvad gaasid, mis panevad järved mingi aja tagant värvi muutma. Kord on nad sinised, kord punased, kord rohelised – ja sa ei tea seda kunagi enne, kui sa oled mäe otsa jõudnud.

Kelimutu sinine järv päikesetõusul.
Natuke enne kella kuute hommikul hakkab taevas värvuma roosakaks, oranžiks ja siis kerkib hiiglaslik kollane sõõr üle silmapiiri.  Päikesetõusu saadab kümnete telefonide klõpsimine. Valgus levib aeglaselt üle maa, joonistades välja ümbritsevad mäetipud ja orud ning kolm järve, nendest üks nii helesinine et on peaaegu valge, üks sügavroheline ja üks, mille värvist ei ole väga hästi aru saada, kuna see jääb varjupoolele. Väikesed ahvid ilmuvad mäekülgedelt välja, tuustides läbi prügikasti ning nosides ära kõik söödava.

Turistid ei väsi pilte klõpsimast. Ronitakse üle aia, kõõlutakse ohtlikult mäeserval, võetakse erinevaid poose ja tehakse žeste ja selfiesid. Õnneks aga lõpeb enamike turistide jaks kiiresti ja vaevalt tund peale päikesetõusu on enamik turiste kadunud, läinud tagasi koju magama. Raul ja H on kusagilt kuulnud, et tegelikult on mõistlik jääda järvi vaatama ka peale päikesetõusu, kus järvede värvid tõeliselt mängima hakkavad, ning nad jäävad paigale. 

Mida kõrgemale päike tõuseb, seda enam hakkab järvede pind särama. Sügavroheline ja helesinine järv kõrvuti, meenutamas mitte järvi vaid pigem värvipotte, nende peal jooksmas väikesed valged lained, on imelised.

Kelimutu roheline järv. Näeb välja
nagu pott rohelist Pinotexi.
Tagasiteel ronitakse veel korraks pildistama rohelist järve ning siis vannuvad ka raul ja H alla ning ronivad ebaseaduslikult piirdeaia vahelt välja ja kõnnivad mööda järsku mäekülge ülespoole, kus eenduvalt mäenukilt avaneb suurepärane vaade kahele järvele. Tee on libe kuid kõnnitav, õhku täidab väävli ja mädamuna lõhn mis ladestub kurgus ja paneb köhima. Seal on juba koha sisse võtnud ka väike kohalike turistide grupp, kes aktiivselt rauli ja H-ga soovivad pilte teha, ilmselgelt kaks imelist värvi fantastilist järve pole sugugi nii ägedad kui kaks valget turisti.

Sama trend jätkub ka allapoole minnes. Nüüd kus päike on tõusnud, tuleb mäele üha enam ja enam kohalikke turiste. Kõik naeratavad, tervitavad, vahepeal paluvad ka pilte. Tee kõrval valvavad väikesed ahvid ja raul ei saa täpselt aru et mida nad soovivad, kuni üks neist hüppab, rebib turistil käest šokolaaditahvli ja punub koos saagiga minema.

Jõudnud tagasi Monisse on aeg hakata otsi kokku tõmbama. Iren läheb täna ära ja raul ning H plaanivad edasi liikuda Maumere poole, võimalusel tehes peatus Koka rannas mis väidetavalt on äge. Enne ärasõitmist aga võtab Iren enda kätte Bajawa turult ostetud kohvi, nuusutab seda asjatundlikult ning ütleb, et läheb röstib selle ära imeliseks kohalikuks kohvihõrgutiseks. 

Raul ja H saavad jutule ka ameeriklaste seltskonnaga, keda eelmisel päeval nähti Sinise Kivi rannas müstilisi sümboleid joonistamas ja kes olid ka hommikul Kelimutu järvede juures. Tuleb välja, et perekond reisib juba kaheksandat kuud Aasias ja nad veedavad reisides terve aasta enne tagasi koju New Yorki minekut. Jutu vahele tuuakse ka hommikusöök - traditsiooniline banaanipannkook, mille juurde on lõigutud veelgi banaani. Kusagilt lähedusest ilmub välja ka müstiline reggae-tüüp – pikkade juuste ja kõrvarõngastega vend, kergelt vananev pikkade mustade juustega (ja pealaelt kergelt kiilaneva laiguga, aga ta ise seda vist ei tea) gigolo-taoline kohalik kes ulatab H-le taldriku pannkoogiga. H võtab selle tänulikult vastu. Sekundi pärast tuleb tüüp tagasi küsib, et kas H kohvi ka tahab. H tahab ja poiss kaob ära. Kaks minutit hiljem ilmub ta taas välja ja küsib et kas suhkruga või ilma. H ütleb et suhkruta. Tüüp läheb ära ja tuleb natukese aja pärast majast uuesti välja, ütleb et kui H nii väga seda kohvi tahab, siis ta võib minna ja ise teha kohvi  omale.

Iren valib ka selle hetke, et välja ujuda ja ulatada raulile ja H-le kilo röstitud sütt. Raul avab koti ning nuhutab sealt kerkivat nõrka ja kurblikku suitsuvinet. Kui Iren oleks seda veel minut aega röstinud, oleks kohviubade asemel ilmselt üksnes tuhk ja paistab, et mõned nendest on mingi hetk võtnud leegi külge. Iren on ise hästi rahul, räägib kui hästi ta seda kohvi röstis, samas kui H songib olluses, mis ravib tõenäoliselt suurepäraselt kõhulahtisust, kuid millest kohvi pole ka parima tahtmise juures võimalik enam teha. 

Ühtlasi tutvustab Iren rauli ja H-d reggae-poisile, kelle nimi on Ryan. Ryan on samuti autojuht ja ta on parajasti liikumas Maumeresse peatusega Koka rannas, nii et pikemata lüüakse käed. 

Ameeriklastega jäetakse hüvasti, söestunud oakotid võetakse viisakusest küll kaasa, plaaniga need vaikselt kusagile prügikasti sokutada ja Ryan ajab oma päevinäinud Toyota maja ette. Toyotas on kõik keskmiselt vana peale kõlarite – need on võimsad masinad mis tõenäoliselt suudaks üle karjuda isegi Rutengi kuke ja nende toiteks on Ryanil ilmselt kapoti all veel paar akut. Kõlarid läristavad kõrvulukustavat reggae-laadset tümakat ja bassid on nii üles keeratud, et iga jumakaga jätab raulil süda löögi vahele ning kuulmekiled painduvad ohtlikult. 

Kõlarid võtavad ühtlasi enamiku auto pagasiruumist, nii et rauli ja H kotid peaksid minema katusele ning Ryan sikutab pagasiruumist välja jupi sinist määrdunud köit, kuid siis saabuvad teised kaasreisijad ning viivad Ryani tähelepanu kõrvale – üks tüdruk Hollandist ja teine Kreekalt. Ryan paneb köie käest ja jagab inimesed auto peale laiali – H kõige taha kõlarite otsa istuma, raul ja kreeka tüdruk tagaistmele ja paljaste säärtega hollandi tüdruk ette tema kõrvale.

Pagas mahutatakse ka autosse ära, kuna kui Ryan hakkab mahapandud köit otsima, siis tuleb välja, et keegi on selle vahepeal ära virutanud. Raul ei kurda.

Tümakas keeratakse põhja, aknad keritakse alla, Ryan paneb ette esimese umbes tuhandest suitsust mis ta reisi jooksul ära tõmbab, Irenile lehvitatakse hüvastijätuks ja autole pannakse hääled sisse.

Koka rand.
Jumpat-jumpat-jumpat läheb reggae-auto läbi Florese rohelise maastiku, Ryani üks käsi hoidmas suitsu, teine käsi reguleerimas tümakat, pilk esiklaasi asemele suunatud hollandi tüdrukute kenadele säärtele. Raul hingab sisse odava tubaka aroomi ja mõtleb et ta vist oleks eelistanud diskobussi, kuid lõpuks tänu varajasele ärkamisele jääb ta magama, ärgates poolteist tundi hiljem paradiisirannas.

Koka rand on ideaalne paradiisirand, kus valge liiv, sinine soe merevesi ja odavad kookospähklid moodustavad meeldiva koosluse. Kuna rannas turiste käib suhteliselt vähe, siis puude alt põrnitsevad kohalike imestunud tumedad silmad kui turistid bikiinidega meresügavustesse sukelduvad. Ryan tagurdab otse randa, avab pagasiluugi et heli saaks vabalt voolata, ning ujutab ranna üle reggaega.

Tund aeg hiljem, olles natuke puhanud ja ujunud ning leides rannalt teisegi lääne turiste – nagu hollandi kirjanik oma tütrega – ja joonud mõned kookospähklid, seatakse taas end teele Maumere poole. Ryan sulgeb ukse, roolib auto rannalt välja suurele teele, paneb ette suitsu ning küünitab käe makinupu järele.

Paraku on ta unustanud heli peale rannalt lahkumist vaiksemaks keerata.

Niipea kui Ryan makinuppu puutub, lööb see muusika mängima tasemel, mis meenutab pisikese termotuumapommi plahvatust. Kui esimene bassijõmakas käib, lendab H, kes istub kõlarite otsas, peaga lakke. Raul tunneb, kuidas tal kõrvadest verd pritsib. Kreeka tüdruk haarab südamest. Kõik on veendunud, et nad on nüüd surnud, ning kui selgub, et nad on ikkagi elus, siis kõigi kuulmisteravus on vähenenud märkimisväärselt.

Ryan vabandab ette ja taha ja keerab muusika kinni ja järgnev tee Maumeresse möödub õnnistatud vaikuses, või siis lihtsalt on rauli kuulmisvõime lõplikult läinud

Maumere on üsna suur linn kohalike standardite järgi, väikesed majad pillutatud laiali tänavate rägastikku. Ööbimine leitakse Kaiseri kodumajutuses, kus Ryanil on käpp sees – mis tähendab, et kui ta toob kliente, siis ta saab tasuta ööbimise ja söögi. Külalistemaja terrassilt avaneb kena vaade merele, kuigi arusaamatul põhjusel pole majal ühtegi akent mere poole tehtud. Koos rauli ja H-ga jäävad Kaiseri juurde ööseks ka hollandi tüdruk ja natuke aega hiljem laekuvad teisedki – Koka rannal kohatud hollandi kirjanik oma tütrega ja ungarlane Ani koos inglase Richardiga.

Päikeseloojang Maumeres.
Küalistemajas on saabujatele ette nähtud ka tervitusjook, kuid sellega on jama - joogid on külmkapis, külmkapp kuuris ja kuuri võti kadunud. Ryan koos külalistemaja omanikuga võtavad suured haamrid ning algavad kõlavad löögid vastu kuuriust, kuni see lõpuks peale veerand tundi mehist haamerdamist alla vannub ning puruneb. Natuke higised, aga võidurõõmsad külalistemaja inimesed toovad külalistele mõned purgid külma kokakoolat.

Kaiseri külalistemaja terrassil möödub vaikne õhtu. Ringi krabistavad gekod, igal pool lendavad ringi hiidritsikad ja raul kui tuntud putukaterminaator peab aeg-ajalt abistama teisi tubasid, et sealt välja toimetada soovimatud satikad. Külalistemaja perenaine, kes ei valda küll inglise keelt kuid kelle süda on suur nagu ookean, serveerib piisavalt toitu, et sellest saaks söönuks kolm korda suurem seltskond ja veel kaks elevanti ka. Vahetatakse reisijutte ja kogemusi, räägitakse maast ja ilmast, rüübatakse kõrvale paar pudelit Bintangi õlut, samas kui ritsikad laualavad ümberkaudu ja meri kohiseb vaikselt kusagil eemal.